Arco Vara Kinnisvarabüroo atesteeritud vanemmaakler Maia Daljajev:
Põllumajanduse kasumlikkuse tingib mastaabiefekt, mida aga 100-200 m2 maalapi harimise puhul ei teki, seetõttu ei ole üle-eestiliselt nõudlust ega ka pakkumist nii väikse põllumaa rentimise vastu.
Väiksemates linnades ja piirkondades tehakse põllumaa rentimise koostööd talunike ja samas piirkonnas paiknevate põllumajandusühistute vahel. Omanikud vaatavad välja naabruses asuva tuntud suurtaluniku või ühistu ning pakuvad oma maad rendile võtmiseks. Omanikud tahavad üldiselt näha, et nende põllumaa eest kantakse hoolt ning kui rendileping lõpeb, saab ta maatüki samasugusena tagasi nagu enne rendiperioodi.
Linnainimesel ei ole tule finantsiliselt soodsam rentida 100 ruutmeetrist põllulappi köögiviljade kasvatamiseks kui käia turul või poes. Iga söögitegemise korra jaoks ei ole kindlasti otstarbekas maalapile sõita. Samas kui põllumaaga koos üüritakse suvila, kus saaks puhata ja ööbida, oleks kasutegur linnainimesele suurem. Tavaliselt ei ole ka linnas korteris elaval inimesel kusagil köögivilja üle talve hoiustada, sest panipaigad ja keldrid on reeglina soojad või sõltuvad välistemperatuurist ja sel juhul võivad köögiviljad ära külmuda.
Näited elust enesest ulatuvad taasiseseisvuse algusaegadele, kus paljud linnainimesed kasvatasid endale ise köögivilja ja nö lihaloomi. Samas olid need ikkagi inimesed, kelle vanemad või sugulased elasid maal ja kellega jagati põllulappe ning karja- ja heinamaid. Üks selline näide on meie enda töötaja kogemusest, kes kasvatas maal vanemate juures siga ning lootis süüa odavat ja head liha ning vanematele tegevust saada, oli tulusid-kulusid kokku lüües väga ehmatanud, kui kalliks temale see liha maksma läks. Distants elukoha ning maakoha vahel oli 220 kilomeetrit ning lisaks tuli ka kogu sööt osta loomale.
Suurema põllumaa tüki rentimise vastu tuntakse huvi igas maakonnas, huvilised on nii põllumajandusühistud kui ka talunikud.
Kommentaarid