Meist olenevatel või mitteolenevatel põhjustel võime sattuda elama võõrasse riiki. See on väga suur elumuutus. Muude kohanemisraskuste kõrval tuntakse hirmu jäädagi uues ühiskonnas võõraks.
Õli lisab tulle kuvand erinevate rahvuste esindajatest, kes isegi kahekümne aasta jooksul pole suutnud ära õppida kohalikku keelt, suhtlevad vaid rahvuskaaslastega ja elavad suletud kogukonnas. Millised on võimalused elada rahulikku unistuste elu ja luua suhted uue kultuuriruumiga?
Kohanemine uute elutingimustega on esimene etapp pärast elukohavahetust. Selle etapi läbimise kiirus sõltub inimese sisemisest paindlikkusest ja valmisolekust uusi asju õppida. Sõna otseses mõttes tuleb õppida kõike. Isegi kõige lihtsamatest tegevustest võivad saada keerukad ülesanded, mis nõuavad võõras keskkonnas palju rohkem aega ning põhjustavad emotsionaalset ja intellektuaalset stressi.
Asudes elama teise riiki, tuleb kõigepealt õppida tundma kohalikku infrastruktuuri: linna kaarti, transpordisüsteemi, olulisi sõlmpunkte, tuleb harjuda kommunikatsioonidega ja jätta meelde olulised asutused. Kauplused võivad olla avatud hoopis teistel aegadel ja sealt ei pruugi leida harjumuspäraseid tooteid. Raske öelda, kui kaua kohanemine keskmiselt aega võtab – see sõltub inimese kogemustest, keeleoskusest, vanusest, elukoha muutuse asjaoludest. Kui esimene kultuurišokk möödub ja inimene hakkab end uues keskkonnas enesekindlamalt tundma, tekib valik: kas leppida olukorraga või liikuda edasi järgmisse etappi, integreerudes uude ühiskonda.
Kohanemine on see, kui tajud ümbritsevat maailma normaalsena, integratsioon on see, kui maailm tajub sind normaalsena. Kui kohanemise käigus õpib inimene alles uut keskkonda tundma, siis lõimumise käigus hakkab ta sellega aktiivselt suhtlema ja seda mõjutama. Integratsiooniprotsessi kiirendamiseks pakuvad paljud riigid uutele tulijatele integratsioonikursusi. Need hõlmavad riigi ajaloo, poliitilise struktuuri, õigussüsteemi, põhiseaduse, kultuuri ja väärtuste tundmist. Eeldatakse, et selle teabe omaksvõtmine aitab sisserändajal mitte ainult end leibkonna tasandil mugavalt tunda, vaid ka ühiskonna sisemisi protsesse mõista ja ühiskonnas oma koht leida. Loomulikult ei piisa ühest kursusest, täielik lõimumine seisneb kohalikus keelekeskkonnas töötamises, uute kontaktide loomises, kohaliku kultuuri tundmaõppimises. Osalemine kohalikus ühiskonnaelus aitab järk-järgult saada täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Integratsioonifaasis on inimene juba piisavalt enesekindel, et hakata midagi looma. Peaasi, et kogu energia ei kuluks igapäevaülesannetega hakkamasaamisele, vaid kasutataks avanenud võimalusi töötada ja suhelda. Inimene võib end nimetada integreerituks, kui ta tunneb end enesekindlalt ja mugavalt ning tal on õnnestunud leida tasakaal oma kultuuri säilitamise ja uute normide aktsepteerimise vahel.
Kas on võimalik saada võõras riigis omainimeseks? Arvan, et see küsimus on tänapäevases globaliseerunud maailmas täiesti ebaoluline. Maailma sisserändekeskustes, nagu Londonis, Pariisis, New Yorgis ja Berliinis elavad kümnete rahvuste esindajad. Võõrad aktsendid ja raskesti hääldatavad perekonnanimed üllatavad seal väheseid inimesi, vastupidi – ilma paljude teistest riikidest tulnud inimesteta on suurlinnu juba võimatu ette kujutada. Kõigis vanades demokraatlikes riikides on hea haridus, professionaalsus, suhtlemisoskus ja tolerantsus kindel edasipääs igale ühiskonna platvormile.
Seega olge ka meie väikeses noores demokraatlikus riigis lojaalsed, investeerige julgelt oma energiat, teadmisi ja parimaid isikuomadusi ning püüdke vaatamata kõigile raskustele siinsesse kultuuriruumi sobituda. Ainult siis saate oma elukohajärgses riigis oma elu plaane realiseerida ja end täisväärtusliku kodanikuna tunda.
Kommentaarid