„Igaks asjaks oma aeg,“ ütleb vanasõna targasti. Ja tõsi ta on. Oluline on lihtsalt ära tunda see hetk, millal võiks hakata planeerima elukohavahetust. Ma ei taha veenda korteriusku inimesi endale iga hinna eest maja ostma, vaid pakkuda mõtteainest ja võibolla ka äratundmist – äkki oleks tõesti mõistlik midagi muuta?
Ruumipuudus
Ilmselt on meil kõigil ette tulnud hetki, mil tundub, et „me lihtsalt ei mahu siia enam ära“: esikus vedelevad hunnikus joped, saapad ja rattakiivrid, elutuppa enam sisse ei mahu, sest laste kooliasjad, maalt toodud talvekartulid, hommikusööginõud ja beyblade’id on moodustanud põrandale ühtlase „kultuurkihi“... Loomulikult aitab ajutiselt ka „vana hea“ koristamine, kuid kui kunagi avarana tundunud korterisse proovida mahutada kahe inimese asemel viis, siis ei pruugi see enam aidata. Jalgrattad, suusad ja kiivrid mahuksid kenasti garaaži ja talvekartulite koht on ju tegelikult keldris või kuuris. Ja laste asjade koht on tegelikult lastetoas. Kui muidugi garaaž, kuur ja lastele eraldi toad on olemas!
Oma tuba – oma luba
Päris elus see kahjuks nii ei ole. Küllap on kõigil, kes kunagi korteriühistu koosolekutel osalenud, meeles erinevaid rohkem või vähem frustreerivaid hetki, kus olulise tähtsusega küsimusele, näiteks kas lubada korter 5 omanikul oma kinniehitatud rõdule paigaldada väike dekoratiivne purskkaev, võib kuluda päevi. Paraku vajavad ka sellised küsimused arutamist, sest sõna „ühistu“ tähendabki seda, et omanikke on palju ja kõigil on sõnaõigus.
Lemmikloom
Kui lemmikuks on papagoi, Siberi roninastik või merisiga, siis see Sind ei puuduta, aga näiteks suuremat sorti koera pidamine korteris võib olla tõsine katsumus. Ja seda nii peremehele kui ka koerale. Kas suuremat sorti aed ja lähedal asuv metsatukk võiksid oluliselt koormat kergendada? Tegelikult meeldib ka meriseale aeg-ajalt värskel murul jalutuskäike teha.
Privaatsus
Keskkütte ja liftiga korrusmaja on aastakümneid olnud paljude kodanike ideaaliks ja soovunelmaks. Iseenesest on korrusmajad siiani igati hinnatud ja ontlikud elukohad – kui oled kohanemisvõimeline ja arvestad teatud normidega.
„Kui Teie laps kohe jooksmist ei lõpeta, siis ma kutsun politsei!“, „Kui Te oma jalgratast koridorist ära ei korista, siis ma jätan alt trepikoja ukse lahti!“ – selliseid sildikesi oma ukse vahelt või postkastist leides süda just rõõmust ei hüppa. Kui kombineerida seda veel mõne lahke naabri poolt harjavarre või rusikaga vastu seina lüües edastatud morsesõnumiga, siis tekivad pähe igasugused huvitavad mõtted. Äkki peaks midagi ette võtma? Vastasmaja rõdult lahkesti viipav maikasärgiga trullakas naabrionu näib sama arvavat.
Loodus
Loodus on imeline! Inimene isegi on looduse osa ja ilmselt seepärast kisubki teda vastupandamatult metsa poole. Mõne jaoks piirdub looduse kutse aknalaual kasvava kalanhoe või teeklaasis hüdropoonika toel sirguva sibulavõrsega. Teiste jaoks piisab pikast suvisest nädalavahetusest onu Mati ja tädi Leida suvilas. Aga kui Sinu aknalaual kasvav džungel hakkab päikesevalgust varjutama ning Sa ei suuda enam rahulikult sotsiaalmeediast vaadata sõprade postitusi isekasvatatud maasikatest või meeleolukast suvisest grillipeost, siis vajad midagi enamat. Ja oma aias mängivatel jõnglastel on võrkkiigest hoopis mõnusam silma peal hoida, kui neid positsioneerimisteenuse vahendusel linna pealt taga otsida!
Mõistagi pole majaomaniku elu vaid üks lõputu pidu ja pillerkaar – reeglina on maja soetamismaksumus suurem kui paneelmaja tüüpkorteril, naabreid ikkagi valida ei saa ja kõige hooldamiseks läheb oluliselt rohkem aega, vaeva ning raha. Aga valik on Sinu!
Kui mõni eelpool kirjeldatud hetk või seik tekitas Sinus teatavat äratundmist, siis võiksid vähemalt mõttes seda oma-aiaga-maja-värki kaaluda.
Alo Ergma, kinnisvaramaakler
Kommentaarid