Tartu esinduse vanemmaakler Marge Saaremets-Luik on kinnisvaravaldkonnas tegutsenud juba üle 20 aasta ja näinud nii häid kui ka halbu aegu, ent loobumismõtteid pole ta kordagi mõelnud. Pea iga nädal toob põnevaid kohtumisi ja uute huvitavate paikade avastamist – nii ei saa töörutiini tekkidagi!
Oma esimese kinnisvaratehingu tegi Marge veel eelmisel sajandil. Ta mäletab hästi ka neid aegu, kui kuulutuse avaldamiseks tuli lasta objekti pildid esmalt fotoateljees ilmutada ja siis need Postimehe toimetusse viia. Samuti seda, kuidas Arco Vara kontoris olid laual albumid müügis olevate objektide fotodega ja kuidas neid käisid sirvimas peale kinnisvarahuviliste ka mõned uudishimulikud pensionärid. Vahel jäid nad lausa paariks-kolmeks tunniks pilte vaatama ja veelgi olulisem – kuulama, mida kontoris räägitakse.
Kinnisvaravaldkonda sattus Marge 1999. aastal samal alal tegutsema hakanud sõbrannade õhutusel. „Ma ise töötasin siis Otepääl hotellis. Sõbrannad ütlesid, et mul on nii palju vaba aega ja Otepääl on nii palju ilusat kinnisvara, et miks ma ei võiks proovida,“ jutustab Marge. Väga kiiresti jõudiski ta esimese tehinguni. „See oli nii äge! Mu esimene klient oli päris kuulus inimene ja ta elab siiani Otepääl selles talus, mille ta ostis!“
2000. aastal jättis Marge hotellitöö, kolis Tartusse tagasi ja pühendus täielikult kinnisvaravahendusele. Arco Varasse sattus ta paar aastat hiljem tänu praegusele heale kolleegile Anne Heinlole, kes otsis tookord lapsepuhkuse ajaks endale asendajat.
Vaieldamatult kõige põnevam aeg on Marge sõnul olnud 2005.–2006. aasta kinnisvarabuum. „See oli ulmeline!“ meenutab ta emotsionaalselt. „Ma müüsin Pangodis väga ilusa asukohaga pooleliolevat maja, sellele oli korraga kolm tahtjat. Üks neist astus kontorisse sisse ja viskas mulle 120 000 krooni lauale – käsirahaks. Ma ajasin juhataja kodust välja, ütlesin, et mina selle rahaga siit kuskile ei liigu!“ meenutab ta.
Eesti majanduses kõige keerulisemate, buumijärgsete aastate valu ja vaev Marget otseselt ei puudutanud – just sellesse perioodi jäid tema lapsepuhkused. Tagasi tööle tuli ta 2011. aastal ja see kujunes Margele tema kõigist tööaastatest kõige keerulisemaks. Seadused olid vahepeal nii palju muutunud, et ta läbis Tartu ülikoolis 9-kuulise tasulise täiendõppeprogrammi „Kinnisvaraturg, -äri ja -õigus“. „Uuesti alustada oli raske, aga õnneks hakkas majandus kasvama ja kliendid vaikselt tagasi tulema,“ lausub ta.
Maakleritöö juures võlub Marget kõige rohkem selle vaheldusrikkus: saab palju ringi sõita, näha uusi ja põnevaid kohti, suhelda huvitavate inimestega. Elukutset vahetada pole talle kordagi mõttesse tulnud. „Mul on palju toredaid kolleege, kellega oleme aastate jooksul kokku kasvanud. Koroonakriisi ajal korraks arutasime, et kas nüüd saabub vaikus. Et mida siis edasi teha. Aga ühtegi muud mõtet ka ei tulnud pähe,“ tunnistab ta ja lisab naerdes veel ühe oma töö plussi: „Arco Vara kontor on Plasku 13. korrusel – sellist vaadet pole kuskil mujal!“
Marge nendib, et vahel tunneb ta end nagu töönarkomaan. „Reisides vaatan ringi, et oh, kui äge maja, tahaks seest ka näha! Isegi hotellides uurin, kuidas on vannituba plaaditud ja muud tööd tehtud.“
Reisimine on Marge suur kirg. Lisaks laste lemmikule, iga-aastasele Türgi reisile avastab ta järjest kaugemaid kohti. Enne koroonakriisi puhkemist jõudis ta ära käia Puerto Ricos. „See on mu lemmikkoht! Rahvas on hästi lahke ja arhitektuur on mega!“ kiidab ta. „Samamoodi Buenos Aires Argentiinas: kõnnidki seal, pea kuklas, vanalinna arhitektuur on mega ilus! Ja see tänavamelu ja muidugi ilm ...“
Ka kodumaal on Margel oma lemmikpaik – lapsepõlvesuvedest armsaks saanud Treimani Liivi lahe kaldal. „Ilma mereta ma elada ei saa!“ õhkab ta.
Kui Marge lugu sind inspireeris, võta julgesti meiega ühendust või saada enda CV aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.!
Kommentaarid