Lastele võib elukohavahetus ja kolimine olla väga stressirohke, eriti arenguastmete vahetumise ajal ehk 3-, 6- või 9-aastasena. Kuidas muuta kolimine lapsele võimalikult valutuks ja millega peaks lastega pere uue elukoha valikul arvestama?
Lapsed ei oska tihtipeale oma tundeid mõista ega neid arusaadavalt väljendada. Ebakindlus eesootavate muutuste ees võib aga väljenduda juba enne kolimist: laps on rahutu ja kaotab une või tema käitumine muutub, näiteks ta ei taha kellegagi suhelda või nõuab pidevat tähelepanu, reageerib ärritunult või ootamatult.
Kindlasti oleks lapsele lihtsam, kui uus elukoht oleks vanale võimalikult lähedal. Nii ei pea muutma lasteaeda, kooli või kooliteed, väljakujunenud rutiini. Väiksemate lastega on hea, kui saab mängimas käia samades kohtades, kus enne kolimist, ja kohtuda endiste sõpradega. Kui sõbrad jäävad samaks, on teiste muutustega kergem harjuda.
Juba enne kolimist võiks käia uues elukohas ümbruskonnaga tutvumas. Kui elurajoonis on hoovid ja mänguväljakud, kus lapsed kogunevad ja kus võib nende vanematega tuttavaks saada, siis võiks ennast juba seal tutvustada.
Elukoha vahetus võib senise elustiili muutuse kõrval kaasa tuua ka maja või korteri stiili muutuse. Kitsastest tingimustest kolitakse avaramatesse, korterist aiaga majja. Lapsevanemate arvates on hea, kui perel on rohkem ruumi, aga lastel võib mugavuse mõnudest hoolimata tekkida rahutus. Kergema ülemineku võimaldab see, kui uues kodus on endisega midagi sarnast, näiteks värvilahendus või lastetoa sisekujundus. Nii on uus kodu kodusem ja sellega on kergem harjuda. Värvitoonidest soovitatakse kasutada sinist: sellest kiirgub korrapära, usaldusväärsust ja rahu.
Lapsega kolides peab arvestama veel paljude pisiasjadega. Näiteks kas majas on lift või tuleb lapsevankrit mööda kitsaid treppe üles-alla vedada. Mänguväljaku või õueala olemasolu võib samuti olla uue elukoha valikul oluline tegur. Uuselamurajoonides rajatakse majade kogumi juurde tavaliselt ikka kiigeväljak ja liivakast, et arvestada noorte perede vajadustega. On hea, kui valitud elukoht on veel pargi või roheala lähedal, nii saab teha pikemaid jalutuskäike ja suurematel lastel on koht, kus ka omapäi askeldada. Pluss on ka see, et kolimise ajal saab ema olla koos lapsega mängualal või pargis ning nad ei pea kastide ja mööbli tassimisest tekkivat ärevust kogema.
Lastega peredel on tavaliselt rohkelt varustust, nagu jalgrattad, lapsevankrid, jalutuskärud. Seepärast tasub uurida ka koridoride ja panipaikade planeeringut/olemasolu. Isegi väga avara esikuga korteris on ebamugav sügisporiga kaetud jalgratast hoida. Vanematel korterelamutel on tavaliselt keldrikorrusel panipaigad, mis on korteriomanike kasutuses ilma notariaalse kasutuskorrata. Uuemates hoonetes on panipaikade olemasolul need korteriomanikule kinnistatud või eraldi omandina müüdud. Soodsa pakkumise korral võib panipaik sisalduda ka korteri hinnas. Vanemas paneelelamus, kus keldrikorrus on ühiskasutuses, võib juhtuda, et igal korteril polegi oma keldriboksi – see on kas lammutatud või teiste poolt hõivatud. Kuivõrd kõigil korteriomanikel on keldrikorruse kasutamise võrdväärne õigus, siis on kindlasti võimalik keldriboks n-ö taastada.
Väikelastega elukohta vahetades ei pruugi kooli lähedus kõige olulisemaks kriteeriumiks olla, kuid unustada ei tasu sedagi. Eestis määratakse lastele koolikoht valdavalt elukoha järgi. Kui kolida kohta, kus läheduses kooli pole, saab kooliealise lapse vanem lisaks taksojuhi ameti ja sellest on väga kerge tüdineda. Hea infrastruktuur, ühendusteed ja bussiliiklus võivad uue korteri (või maja) valimisel kahe silma vahele jääda, aga kindlasti ei tohi nende puudumisest tekkivaid raskusi alahinnata.
Kommentaarid