Eesti üüriturul on saanud üldjuhul normiks, et kui maaklerteenust kasutatakse, siis teeb seda üürileandja. See hoiab kokku nii üürileandja aega kui ka aitab tal kindel olla, et maakler leiab tema kinnisvara jaoks parima üürniku. Küll aga pole ma veel piisavalt täheldanud vastupidist olukorda: et maakleri abi kasutaks üürnik.
Miks ei võiks aga seda teha just üürnik? Eriti kui võtta arvesse fakti, et maakleritasu maksab igal juhul üürnik, vaatamata sellele, kes maaklerteenust kasutab. Kujutagem ette, et teie üürileping hakkab lõppema ning te olete juba pisut aega mõelnud rohkem linna keskele kolida, et töökohale lähemal elada. Te käite täisajaga tööl, teil on pere, laps ja rohkelt tegemist. Siis peate hakkama mõtlema mitte ainult kolimisele, asjade pakkimisele, transpordile, vaid ka otsima kinnisvaraportaalidest oma vabal ajal uut üürikorterit ning käima huvipakkuvamaid vaatamas.
Olen üsna kindel, et kõige selle kõrvalt ei jää just palju aega iseenda ega pere jaoks üle. Just seda väärtuslikku aega aitab teil kokku hoida maakler. Tema otsib teie nõudmistele vastavad korterid, tutvustab neid teile põhjalikult juba enne vaatama minekut, tutvub teie eest üürileandja, ühistu korralduse, parkimisvõimaluste, panipaiga olemasolu ja kõige muuga, mida muidu peaksite õhtuti pärast tööd väsinuna tegema. Kõige tagatipuks tuleb maakleritasu nagunii üürnikuna teilt, isegi kui peaksite endale sobiva uue elukoha leidma omal käel (loomulikult, kui üürileandja kasutab maaklerteenust). Miks siis mitte jätta kogu peavalu sinnapaika ning võtta algusest peale abiks teie enda heaks töötav maakler?
Tuttavate kogemusi kuulates olen täheldanud ka seda, et paljud üürileandjaid ei kasuta kunagi maaklerteenust, kuna nad püüavad oma kinnisvara välja üürida nii-öelda laua all. Nad teevad juriidiliselt ebakorrektse lepingu (kui üldse kirjalikult!) ja küsivad üüri sularahas – kõik selleks, et hiilida kõrvale maksukohustusest riigi ees. Paljud üürnikud, eriti just välismaalt siia kolinud inimesed arvavad, et otse omanikult on lihtsam ja kiirem üürida, rääkimata väiksemast sissemaksust (maaklertasu ju sel juhul tasuda ei tule). Kogemused on aga näidanud, et see ei ole sugugi nii lihtne ega odav protsess, kui algul tundub.
Paljud üürileandjad võivad võtta lisaks sissemaksule ka n-ö lepingutasu. See on küll nende õigus, kuid üürnikule see mingit kasu ei too. Lisaks võib tekkida olukord, kus üürnik avastab peale sissekolimist, et ei saa end korterisse sisse kirjutada, kuna seda on juba teinud keegi teine. See juhtub neil kordadel, mil üürileandja püüab tulumaksu mitte maksta ning seetõttu ei anna ka riigile teada, et korteri sissekirjutust võib selle väljaüürimise tõttu muuta. See on väga suureks probleemiks eriti just välismaalastele, kes ei saa sissekirjutuse puudumise pärast jätkata Eestis dokumentide tellimist ega muid riiki integreerimise tegevusi.
Kõike seda arvesse võttes oleks siis ju üsnagi loogiline, et just üürnik palkab omale appi maakleri. Maakler saab üürniku eest ära teha üürileandja taustakontrolli, kinnitada, et üürileandja on legitiimne; teha juriidiliselt korraliku lepingu (vajalikes keeltes), mis kaitseb mõlemaid osapooli võrdselt, ning teha seda kõike ajal, mil üürnik käib rahulikult tööl ning valmistub ette kolimiseks. Nii on mõlemal osapoolel vähem peavalu ja rohkem vaba aega ning lõpptulemusena saavad mõlemad parima tulemuse.
Kommentaarid