*Käesolev arvamusartikkel on kirjutatud innustatuna 04.12.2018 Äripäevas ilmunud artiklist pealkirjaga „Ettevõtja sõdib Facebooki-äriga“.
Olenemata sellest, et Eesti jaekaubanduse mahust moodustab müük internetikauplustes endiselt kõigest mõneprotsendilise osakaalu, on e-poodides müüdavate kaupade maht jätkanud kasvamist võrdlemisi tugevas tempos. Väiksemate füüsiliste poodide kolimine kaubanduskeskustest Internetti on samuti jätkanud järjepidevalt kasvamist. Traditsioonilised ärimudelid on mitmete kettide puhul ajale jalgu jäänud ning müügi ja kasumi kasvatamiseks tuleb kulusid optimeerida ning ettevõtlusega seotud tegevusi ümber koordineerida. Internetikaupluste arvu kasvu juures on e-poodidele hakanud järjest enam rõhku panema ka suuremad füüsilisel kujul eksisteerivad jaeketid, kes on konkurentsis püsimiseks pakkumas kaupade tasuta kohalevedu ning muid järjest enam populaarsust koguvaid mugavusteenuseid.
Internetikaupluste madalamad hinnad ning paljude tarbijate jaoks tihti mugavamad ostuvõimalused on küll aeglaselt kuid püsivalt vähendamas füüsiliselt eksisteerivate kaupluste käivet ning kasumimarginaali. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ei ole siiski Eestis lähiaastail jaekaubanduses tervikuna ning suuremates kaubanduskeskustes vakantsi sarnasele tasemele kasvamist oodata, kuid internetikaupluste tugev surve jaekaubanduse sektori sisuliseks muutumiseks säilib. Ma ei väida, et traditsiooniline jaekaubandus on Eestis välja suremas, kuid teatud kaubagruppe puudutab internetikaubandus perspektiivis tunduvalt rohkem kui teisi.
Kui jaekaubanduse mahuindeks tervikuna on näidanud põhiliselt kuni 5%-list aastast kasvu, siis müük posti või interneti teel on periooditi näidanud suhteliselt tihti pigem kahekohalist kasvu. Lugedes Äripäeva artiklit Facebooki müüjatest ja selle negatiivsest mõjust jaekaubandusettevõtjatele, tuli koheselt meelde ligi kümme või veidi enam aastat tagasi alanud trend. Nimelt, füüsilistest poodidest said „proovikabiinid“ esialgu parfümeeriat müüvate poodide osas. Parfüümipoodides sai tasuta proovida testreid, mille järel kliendid läksid aga veebiportaalidesse, mis tegutsevad edukalt tänase päevani, olles oma haaret laiendanud ka juba teistele kaubagruppidele. Aasta-aastalt on sarnane trend liikunud ka rõivakaubandusse, kus on samuti näiteks toidukaubandusega võrreldes pigem kõrged marginaalid ning interneti kasutajate kasvu kõrval on ka vastavaid tooteid asutud järjest enam soetama hoopis veebist.
Mitmed sellised valdavalt veebis tegutsevad ettevõtted ei ole isegi alguse saanud Tallinnast või koguni Harjumaalt, vaid mõnest Eesti väikelinnast, mis kinnitab jällegi seda, et puhtalt Interneti ja paiautomaatide saatel on võimalik edukaks saada pea kõikjalt tegutsedes. Tallinn on kasvanud juba piisavalt suureks, et e-poodidest tellitakse pigem kaupa oma elukohale lähimasse pakiautomaati, mis sest, et füüsiline pood asub teisel pool linna. Lihtsam on aja kokkuhoiu mõttes tootele ise mitte järgi minna, sest edukad inimesed väärtustavad järjest enam oma aega, mistõttu Internet võimaldab vägagi efektiivselt oma ajalisi kulutusi optimeerida. Kui vaadata kasvõi Cleveroni poolt toodetavate kaupade osas ideede genereerimise protsessi, siis hulk neist on Arno Küti poolt väljendatuna esile kerkinud just seetõttu, et ta ise on tundnud turul vastavatest võimalustest puudust. Toidupoest oma ostude kindlaks kellaajaks maja ees olevasse pakiautomaati tellimine võis veel mõned aastad tagasi kõlada kummaliselt, kuid perspektiivis on sellised trendid tõenäoliselt järjepidevalt edasiarenevad. Seda just seetõttu, et ennekõike müüakse klientidele aega, mitte tooteid. Võtame kasvõi Airbnb või Taxify, need ei ole pelgalt majutus- või sõiduteenuse pakkumise platvormid vaid ennekõike müüakse seal tarbijatele mugavust ja nende endi aega, mida on võimalik vastava teenuse tarbimise läbi kokku hoida.
Interneti pealetung jaekaubandusele kui tervikule jätkub lähiaastail vähemalt sarnases tempos nagu praegu, mille juures kannatajateks on ennekõike kellegi teise brändi edasi müüvad füüsilised poed. Kui ettevõtja on puhtalt edasimüüja, siis väga suure tõenäosusega leiab tarbija samad tooted Internetist ning seda pigem alati odavamalt. Facebookis kauplejate tegevuse võimalik reguleerimine ei eemaldaks probleemi tegelikku olemust, kuna internetiühendus ning Facebookis poe pidamine on tunduvalt odavam kui lao- ja kaubanduspinna pidamine, siis jäävad perspektiivis trumbid endiselt veebikauplejate kätte. Kui detsembri algusest suudab väidetavalt Maksu- ja Tolliamet Airbnb’s selgeks teha, kes teenitavalt tulult makse maksab ja kes mitte, siis isegi kui kõik tulumaksu tasuma asuvad ning see ausate ja mitteausate majutajate vahel konkurentsi tasakaalustab, jätkab lühiajalise majutuse turg siiski kasvamist ning ajale jalgu jäävad traditsioonilised majutuskompleksid jätkavad uste sulgemist.
Jaekaubandus on muutumas Interneti mõjul järjest efektiivsemaks. Amazonis järelturu kaupa müüvad isikud kasutavad igapäevaselt erinevaid äppe, mis suudavad mobiiltelefoniga ilma igasugu lisaseadmeid vajamata toote triipkoodi skänneerides sekundiga välja tuua kõik konkureerivad pakkumised, sh vastava toote odavaimad ja kallimad pakkumised ning seeläbi turuhinna. Paralleelselt võib juba suhteliselt tihti lugeda Amazonis edukalt tegutsevatest Eesti ettevõtjatest, kes teevad küll aastas sadu tuhandeid eurosid käivet, kuid ei oma ise ühtegi füüsilist kaubanduspinda, ladu ning ei saa käega katsuda isegi tooteid, mida nad kusagil teises maailma otsas tarbijatele müüvad. Äriotstarbelise kinnisvara kui sellise omamine ja igasugune opereerimine on jäetud puhtalt teenusepakkuja hooleks. Veebis tegutsevate ettevõtjate kasvu on märgata ka kinnisvarabüroode päringute osas, huvilised otsivad suhteliselt tihti kaasaegsetele nutiladudele sarnaseid väikeseid laoruume, kus saaks oma kaupa ladustada. Viimase tõttu on turul igati tervitatav nutiladude kontseptsioon, mida on edukalt turule toodud. Samaaegselt jätkab Viljandis Cleveron uudsete tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamist, mis hõlbustab internetikaubandust veelgi.
Amazoni tänasel hetkel küll Balti riikides veel ei ole. Lähim piirkond, kust Eestisse kaupa saadetakse, on Rootsi. Eks aeg näitab, kas siinne vähene elanikkond on Amazoni Eestisse tulevikus toomas või ei, kuid internetikaubandus jätkab kasvamist sellest hoolimata. Käesoleva artikli kirjutamise hetkel olen 25-aastane ning pean tunnistama, et ma käin füüsilistel kaubanduspindadel põhiliselt ainuüksi kolmel põhjusel - toidupoes, ehitusmaterjalide poes või tööalaselt vastavat kinnisvara hindamas. Kui vähegi võimalik, siis ma üritan seda ühelgi muul põhjusel juba pikemat aega mitte teha. Enda tutvusringkonna baasilt võin faktiliselt väita, et väga suur hulk noori on käitumas suhteliselt sarnaselt. Füüsilistes poodides käimist välditakse järjest enam peamiselt kahel põhjusel, esiteks on selleks lihtsalt ajaline kokkuhoid ning teiseks, Internetis on kõik sageli tunduvalt odavam. Internetist kaupade soetamisel peab küll nende kohalejõudmist ootama, mistõttu just viimasel põhjusel ei ole ma veel toidupoes käimist Interneti hooleks jätnud. Facebookis keegi aga laiapõhjaliselt toidukaupu müüma tõenäoliselt ei asu, sest vastavate tootegruppide marginaalid ning üldine segmendi kasumlikkus on väikeüritajate jaoks pigem kehv.
Kui juba demograafilisi trende puudutada, siis tuleks jaekaubanduses tegutsevatel ettevõtjatel mõelda ka selle peale, mil moel muutub nende tarbijaskond tulevikus. Mida vanemaks saavad näiteks rõivakaupluste juba olemasolevad kliendid, seda rohkem satub surve alla nende kasumimarginaal ning potentsiaalne käive, sest teadupoolest vanemas eas tarbimine pigem väheneb. Seistes toidupoes järjekorras või sõites õhtul kontorist koju, kõikjal on märgata noori vanuses 10 - 25 nägupidi nutitelefonis. Peatselt moodustavad nad aga jaekaubanduses kõige aktiivsema ostlejaskonna, kuid seda järjest vähem füüsilistes poodides. Kui kinnisvaraturul on lähiaastail üheks suurimaks negatiivseks teguriks 25-35-aastaste arvu ligi 35%-line langus, siis ei saa mainimata jätta, et see puudutab otseselt ka mitmeid jaekaubanduse segmente ja vastavate ettevõtete edasist käekäiku. Kaubanduskeskused peavad üha enam pingutama selle nimel, et tarbijad sinna üleüldse tuleksid - rajatakse kinosaale ja püstitatakse muid atraktsioone...Netflixi ei tahtnud paraku eestlased veel isegi tasuta omaks võtta, kuid ehk ka selles vallas trendid ajapikku muutuvad.
Internetikaubandus on survestamas lisaks jaekaubandusettevõtjatele ka kinnisvaraomanikke, sest seni traditsioonilise ärimudeliga tegutsevate üürnike puhul on järjest keerulisem üüri tõsta, sest nende kasumimarginaal on niigi surve all, rääkimata veel tänases turusituatsioonis pidevalt kasvavatest tööjõukuludest. Kaubanduskeskuste osas on konkurents järjest kasvamas - juba olemasolevad keskused on ennast laiendanud või laiendamas, turule on lisandunud T1 ja mõned väiksemad keskused, lisandub Porto Franco ning eelnimetatute tõttu on teadmata ajaks tahaplaanile pandud Tallink City. Üldistatult väljendatuna ei kasva Eesti jaekaubanduse maht samas tempos nagu turule lisandub kaubanduspinda, see aga viib vakantsi kasvuni ning kujutab ühtlasi ohtu üürihindade võimalikuks languseks. Küsimuseks seal vahepeal võib aga saada see, et kas tühjaks hakkavad jääma lisanduvad kaubanduskeskused või üle linna hajali paiknevad B- ja C-klassi äripinnad? Enamikes kaubanduskeskustes on märgata suurel hulgal täpselt samu jaekaubanduskette ja ankurüürnikke ning nagu mõni Eestis tegutsev toidupoodide keti omanik on juba öelnud, jääb kohati mulje nagu konkureeritakse juba iseendaga. T1 kaubanduskeskusesse paistab siiski lisanduvat ka mitmeid Eestis seni nägematuid brände, mis on jaekaubandusturul vägagi tervitatav.
Mihkel Eliste - kutseline hindaja / analüütik
Kommentaarid