Ükskõik kui väike teie aed ka poleks, asugu see siis linnasüdames, aedlinnas või maal, võite selle siiski stiilselt kujundada ja sellest rõõmu tunda. Ka kõige väiksemal aial on oma stiil – selline, mis sobib kokku omaniku eluviisi, kodu iseloomu ja maja lähima ümbrusega.
Aeda on aja- ja rahasäästlikum rajada, kui on olemas läbimõeldud kujundusplaan. Sügistalvine aeg ja ka varakevad on parim aiakujundusplaani tegemiseks, sest enamasti on just siis piisavalt aega kõik hoolega läbi mõelda, et kevadel kohe toimetama hakata.
Esmalt tuleb langetada otsus, kas kujundada oma aed ise või tellida selleks spetsialist. Kui soovid endale ise aia kujundada, siis on hea ennast võimalikult mitmekülgselt teemaga kurssi viia. Kui aga otsustad kasutada kogenud maastikuarhitekti teenust, siis pead arvestama lisakuluga. Eelista spetsialisti, kellega jagate samu vaateid ja põhimõtteid nii materjalide kasutusel kui ka taimede valikul. Tutvu eelnevalt tema tehtud töödega!
Paljud eelistavad oma aia ise kujundada, sest teavad – pole midagi mõnusamat kui teha seda oma kätega, järgides oma mõtteid ja sisetunnet. Tõsi, enamasti kulub selleks aastaid ning sageli tekivad õiged lahendused alles pärast valusaid vigade parandusi.
Hea aiakujunduse alustalaks on arvestamine loodusega ehk kuidas aed toimib ilma kujundamata. Kes oma aeda tunneb, teab hästi, kust päike tõuseb ja kuhu loojub, millises aianurgas taimed vohavad ja millises mitte, millist vaadet aias võiks varjata ja millist võimendada, kus on õige koht veesilmale, kus inimesed kõnnivad jne. Samuti oleks hea tunda oma aia aluspinnast. Savine aluspinnas sulab pärast pakaselist talve üles alles jaanipäevaks. Sellises aias tärkab, õitseb ja viljub kõik palju hiljem kui mujal. Kruusane aluspinnas laseb aga liiga hästi vett läbi ja taimed jäävad tihti veepuudusesse.
Kui midagi on aias juba paika loksunud, pole tark seda muutma hakata. Kõik detailid peaks enne aia rajama hakkamist hoolega läbi mõtlema, sest ka näiteks koera jooksurajale pole mõtet peenart rajada.
Aia rajamine on suur protsess, mis koosneb tervest hulgast tegevustest. Kõik algab ettevalmistustöödest, kus midagi mõõdetakse välja või eemaldatakse. Seejärel minnakse aiarajatiste ehk aiamajade ja terrasside vundamentide juurde ning luuakse aiateede alused. Järgnevad pinnasetööd, mille käigus paigaldatakse drenaažid, antakse pinnasele kalded, rajatakse kraavid ning alles siis paigaldatakse sillutuskivid ja ehitatakse välja terrassid. Taimed tulevad mängu kõige lõpus. Haljastamine on nagu põranda värvimine koduremondi juures, mida saab teha alles siis, kui seinad ja laed valmis.
Paljudes aedades on vähemalt üks suurem või väiksem plats, mis kaetakse pehme ja vastupidava muruga, millel on mõnus käia, istuda ja mängida. Murusid eristatakse nende otstarbe ja vastupidavuse järgi, alates silmapaistvalt peenekoelistest ilumurudest kuni vastupidavate mängumurudeni välja. Tihti arvatakse, et kui terve aed on vaid üks suur muruvaip, siis on see suhteliselt hooldusvaba: robot niidab, vihmutid niisutavad. Sellel on isegi oma tõepõhi. Kuna looduses ei toimu kõik igapäevaselt ühtemoodi, siis on väga keeruline ette näha, millal kallab ohtralt sademeid, millal paistab vaid lõõskav päike jne. Ent ka robotniidukid ja vihmutid vajavad inimese koordineeritud tegutsemist, et vältida kauni aia muutumist näotuks.
Suureks trendiks on saanud murusse jäetud looduslik lapike, millel lastakse kasvada just nii, nagu see looduslikult kasvaks, ja siis vaadatakse, mis taimi seal esineb. Märkasite pilkupüüdvat taime ja soovite teada selle nime? Lihtsaim viis on võtta appi mõni mobiiltelefoni kaamera kaudu taimi tuvastav rakendus. Üheks hästi toimivaks äpiks on Google Lens. Pole tarvis teha muud, kui avada rakendus ja suunata kaamera mõnele iseloomulikule taimeosale – õitele, viljadele või lehtedele – ning rakendus suudab suure tõenäosusega tuvastada, millise taimeliigi või -sordiga on tegemist. Lisaks taime nimetusele pakub Google Lens juurde ka erinevat infot, mis teile huvi võiks pakkuda – näiteks, kus taolist taime näha võib või osta saab. Antud rakenduse abil on võimalik edukalt tuvastada ka taimekahjureid ning -haigusi.
Mõtelge läbi, millisest otsast on kõige otstarbekam hakata taimi istutama. Näiteks kui ühest küljest puhub aeda pidevalt tuul, tuleb sinna ruttu istutada kaitseks hekk või kõrgemad põõsad. Tuul aeglustab istutatud taimede kasvamaminekut. Kui sellele lisandub lagedas aias ka lõõskav päike, mis aurustab viimsegi mullaniiskuse, on taimede areng väga vaevaline. Ka on võõraste pilkude eest varjatud aias hulga mõnusam olla, pealegi kaitsevad rohelised tarad ka müra ja võimaliku teetolmu eest. Terrassil on samuti hubasem istuda, kui seda piirab hekk või madal põõsastik.
Ilupeenrad rajage eelkõige maja ja puhkenurkade lähedusse, kus need jäävad rohkem vaatevälja. Põõsad ning püsililled koondage suurematele istutusaladele, sest siis tekib nende vahel oma mikrokliima, külm ja tuul ei tee koos kasvavatele taimedele liiga. Peale selle on kompaktset istutusala lihtsam hooldada ning selle ümber niita, kui hoolitseda üksikult murus kasvavate taimede eest.
Milline ka poleks taimestuse ja pinnavormide vahekord aias, siiski on taimed need, tänu kellele saab aiast läbi kõikide aastaaegade muutuv elusorganism. Kui teile meeldib terve kasvuperioodi vältel näha oma aias erivärvilist õiteilu, siis tuleks taimede valikul seda ka järgida. Teadaolevalt on eri taimedel oma kasvukõrgus ja aeg, mil nad rõõmustavad meid oma õiteiluga. Kindlasti selgitage välja ka see, kas taim ikka sobib valitud kasvukeskkonda ning millist hooldust ja kaaslasi ta enda lähedusse vajab.
Aias on pimedal ajal ohutum liikuda ja palju kergem oma varal silma peal hoida, kui aed on öösiti valgustatud. Ei maksa ka alahinnata võimalust äratada oma aed uuele elule pärast päikese loojumist, pikendades nii tunduvalt aias viibimise aega ja tegutsemise võimalusi. Loominguliselt valgustatud aeda võib nautida ka läbi akna või isteplatsilt. Punktvalgustus paigutatakse tavaliselt mingi kindla objekti esiletoomiseks.
Aia vaieldamatu tõmbenumber on veesilm – purskkaevu ja vesiroosidega tiik või vulisev oja. Lisaks silmailule parandab veesilm aia mikrokliimat ning pakub väikeelustikule mitmekesisemat elupaika. Ökoloogiliselt toimiva veekogu saab edukalt rajada ise. See, kel ei ole tahtmist suurt tiiki teha, võib vee vulisema panna suuremas aiavaasis ning nautida selle rahustavat häält terrassil istudes. Peamine on ikka see, et veekogu pakuks lisaks hingelisele rahuldusele ka silmailu ning sobiks ülejäänud aiaga kokku.
Mis on vaja enne veesilma rajamist välja selgitada?
-
Vajadused. Milleks sa veesilma vajad? Kas soovid aeda mitmekesistada või vajad kohta, kus lasta pilgul puhata? Piisab sulle vähesest veepeeglist või igatsed suuremat veevälja? Mõtle hästi läbi, millist veekogu soovid, siis ei teki pärast tahtmist ehitada väiksemat suuremaks või vastupidi.
-
Krundi eeldused. Kas krunt on kallakuga või sile, kas seal on loodusliku vee võimalus või ei ole? Tiigiga saab mingil määral liigendada laudsileda krundi reljeefi, kasutades pinnase süvendamisel tekkinud ülejääke. Samas peaks veesilma siduma ülejäänud krundi kujunduse ja otstarbega, nii et see ei jääks üksiku ja eraldatuna keset õue.
-
Tiigi suurus ja paigutus. Maakodusse sobib pigem loodusliku ilmega suurem tiik, linnaaeda olenevalt aiastiilist väiksem ja kujundatum, sest väikeses aias paistavad detailid ja nende viimistlus rohkem silma.
-
Ohutus. Ohutus on tiigi „pidamise” puhul väga oluline. Kui peres on väikelapsed, on nende turvalisus esmatähtis.
-
Ehitusmaterjal. Millist ehitusmaterjali eelistada, sõltub tiigi suurusest, otstarbest ja asukohast. Paksu tiigikile, plasti, betooni või savi kasutamisel on mõistagi ka erinevad töövõtted ning võimalused. Vahet pole, millega tiik veekindlaks muudetakse. Kindla materjali eelistamisest on olulisem see, kui kvaliteetselt tehakse paigaldus ja lõppviimistlus. Ülekäte läinud aed ei riku ära kaunist tiiki, küll aga rikub lohakalt rajatud veesilm kogu aia mulje.
Igapäevaselt tööga koormatud inimesed vajavad kohta, kus ümber lülituda ja aktiivselt puhata. Õnnestunud aed on nagu kaunis raamistus ümber maja, mis ei esita majaomanikule suuri nõudmisi. Siin tuleb leida õige tasakaal aktiivse ja passiivse puhkuse vahel. See tähendab, et aeg, mis kulub aiast rõõmu tundmiseks ja end seal lõdvaks laskmiseks või lihtsalt toaaknast aia imetlemiseks, oleks õiges suhtes hooldustöödele kulunud ajaga. Sillutatud pinnad nõuavad palju vähem hoolt kui peenrad ja piirikud, aga ka need võib katta kujunduses paindlike pinnakattetaimedega, mis vähesele hoolele ja tähelepanule vaatamata näevad kaunid välja.
Kevad on käes – nautige väljas olemist, päikest ja kujundage endale just selline iluaed, mis pakub teile silmailu ja naudingut!
Kommentaarid