Praktika näitab, et kui müüki jõuab A-energiaklassi maja, siis teatab kohe pärast kuulutuse avaldamist oma soovist kinnisvaraga tutvuda ligi paarkümmend huvilist. Üks A-energiaklassi eramu müüdi enampakkumisel, kuna tahtjaid oli nii palju. Eramu hind tõusis 55 000 euro võrra. Miks tahetakse endale just A- või B-energiamärgisega kodu?
Lihtsustatult võib öelda, et hoone energiamärgis on dokumentide kogum, mis näitab maja elaniku rahalist kulu eluks vajaliku sisekliima loomisel ja ka hoone kasutamise mõju meid ümbritsevale keskkonnale. Hoonele antakse energiaauditi tulemusena energiaklass, mida tähistatakse tähtedega A-st H-ni. A-energiaklassi ehitis on kõige energiatõhusam ehk seal on kordades soodsam elada kui H-energiaklassi majas.
Energiaklassi tähis selgub mõõtmiste ning arvutuste tulemusena ning siin mängivad rolli mitte ainult maja välissoojustus, vaid ka kütte-, vee- ning ventilatsioonilahendused. Parema energiamärgise saamiseks peavad olema täidetud teatud eeldused:
- A-klassi energiamärgis – väga hea soojustus, kõige efektiivsem kütte- ja ventilatsioonisüsteem;
- B-klassi energiamärgis – hästi soojustatud seinad ja aknad, maasoojuspump koos soojustagastusega ventilatsiooniga.
Energiatõhusa küttesüsteemina tasuks eelistada maaküttel põhinevaid lahendusi, kuna need on alternatiividest oluliselt efektiivsemad. Teiseks parimaks küttelahenduseks on õhk-vesi-süsteem, kuhu on lisatud ka tarbevesi. Vältima peaks fossiilsetel kütustel põhinevaid küttelahendusi, nagu näiteks maagaas.
Energiatõhusad majad ei jää õnneks enam tavainimese jaoks helesiniseks unistuseks, vaid on tänapäevaste materjalide ning ehitusstandarditega igati saavutatavad. Vaja on endale leida vaid kompetentne ehitusalane partner.
Pole vahet, kas ehitada puidust või kivist – oluline on, et projekteerimine ning ehitus on tehtud korrektselt ja terviklikult. Energiatõhususe võtmes lähtutakse tänapäevasest hoonest kui tervikust, mitte niivõrd selle üksikutest komponentidest. Oluline on maja kompaktsus ning võimalikult vähene liigendatus, klaaspindade mõõdukad suurused, hoone õhupidavus, erinevate tarindite liitumiskohtade soojusjuhtivused (ehk nn külmasillad) ning välispiirete soojusjuhtivus. Viimase väärtust ehk U-arvu väljendatakse ühikuga W/(m2·°C), mis näitab, kui palju küttevõimsust (W) lahkub läbi 1 m2 suuruse tarindi, kui sise- ja välistemperatuuride vahe on 1 kraad.
Ehitaja peab tagama, et soojustuse paksus on piisav, tarindites tekkivad niiskusrežiimid korrektselt läbi mõeldud ja õhuniiskusest kondensatsioonivee tekkimise riskid välispiiretes välistatud, erinevate tarindite liitumised lahendatud külmasillavabalt ning tihendatud korrektselt. Energiatõhusas hoones peab õhk liikuma kontrollitult vaid ventilatsioonisüsteemi kaudu, mitte „hingavate“ (ehk õhku ja soojust lekkivate) välispiirete kaudu.
Uue maja energiamärgise arvutamine algab tegelikult juba hoone projekteerimise etapis. Projekteerija peab näitama, milliseid kütte-, soojustus- ning õhutussüsteeme hoone kasutama hakkab, ning need peavad olema vastavuses Eestis kehtestatud miinimumnõuetega ehk vastama vähemalt B-energiamärgise nõuetele. Alles peale energiamärgise tõendamist on võimalik saada hoone ehitamiseks ehitusluba.
Tõendamiseks on loodud kahte tüüpi energiamärgised. Uuselamute puhul kasutatakse arvutuslikku energiamärgist, mis väljastatakse hoonele projekteerimis- või rekonstrueerimisprojekti alusel. Abiks on spetsiaalne modelleerimistarkvara, mis võtab täpselt arvesse hoone tehnilised omadused ning väliskliima. See energiamärgis kehtib kaks aastat pärast hoone kasutusloa saamist. Kui hoone on olnud juba vähemalt kaks aastat kasutusel, arvutatakse energiamärgis tarbitud energiakoguste põhjal.
Energiamärgis mängib ka Eesti elus laiemalt aina suuremat rolli, sest ligi pool CO2 emissioonist ei tule mitte autode heitgaasidest, vaid hoonetest.
Kommentaarid