Kolm aastat tagasi tahtsin maha müüa oma kodu Itaalias ja Eestisse kolida. Plaan, kuidas oma korterit esitleda, oli mul valmis, aga päris plaanipäraselt kõik siiski ei sujunud.
Me elasime neljakesi 65-ruutmeetrises korteris ja ajaga oli tekkinud nii palju asju, et me ise ei mahtunudki enam sinna hästi ära. Väikeste lastega on paratamutu, et asju koguneb.
Esiteks korjasimegi kokku kogu kila-kola ja need asjad, mida polnud lähitulevikus vaja. Palju sai ära visatud või ära antud, ülejäänu korjasime kastidesse ja viisime lattu hoiule. Isegi perepildid võtsin nähtavatelt kohtadelt ära ja panin kastidesse – nii pidi tulevasel omanikul olema kergem ette kujutada, et see on tema kodu. Kui kellegi teise perepilte ja isiklikke asju ümberringi ei ole, on lihtsam end kui oma kodus tunda. Kuigi tookord ei teadnud ma maakleritööst veel midagi, „lavastasin“ oma kodu müügiks ette.
Hetkeks, kui kutsusime maakleri oma koju, olin enamiku seintest ja laed ise ära värvinud, et kõik oleks puhas ja harmooniline. Rääkisime hinnast, maakleri soovitatud pakkumishind oli meie jaoks jahmatavalt väike. Aga kuna me ei olnud selles valdkonnas eksperdid, siis usaldasime maaklerit. Hinnad olid selleks ajaks tõepoolest väga palju langenud. Panime oma kodu müüki 35% väiksema hinnaga, kui olime selle eest maksnud kümme aastat varem.
Samas majas oli müügil veel kaks korterit, üks neist – meie naaberkorter – juba mitu aastat. Hoidsin naabrinaise eest lausa saladuses, et panin enda korteri müüki.
Kinnitasin maja välisuksele müügisildi, nagu seda olid teinud ka teised. Millegipärast jäi see kellelegi ette ja kadus üsna kiiresti, aga järgmine jäi juba pidama.
Pildistamise päevaks seadsin kodu laitmatusse korda. Riiulid olid pudi-padist tühjad, katsin ka laua. Pildid tegi maakler. Nädal hiljem nägin kinnisvaraportaalis oma korteri kuulutust, aga mõned pildid selle juures ei meeldinud mulle, olid kuidagi viltused. Mina aga tahtsin parimat! Nii tegin ise pilte juuurde ja hästi erinevaid ehk võtsin maakleri töö üle. Kinnisvaraportaali sai panna maksimaalselt 20 pilti ja nüüd andsid need korterist palju parema ettekujutuse.
Itaalias on kinnisvarabüroosid iga nurga taga, tavaliselt töötab büroos 1–2 inimest. Kinnisvara müüjad valivad end esindama büroo, mis asub nende kodule kõige lähemal või vähemalt samas linnarajoonis. Müügikuulutused pannakse välja ka büroo akendele. Paljudele inimestele meeldib jalutades kinnisvarabüroode ees peatuda, pakkumisi uurida ning uuest kodust unistada.
Mõne aja pärast tehti meie korterile ostupakkumine. Itaalias käib see hoopis teisiti kui Eestis. Pakkuja läheb büroosse, allkirjastab dokumendi oma pakkumisega ja jätab pangatšeki teatud summaga. Kui müüja võtab pakkumise vastu, siis allkirjastab ka tema selle dokumendi. Kui pakkumise teinud isik tehingust loobub, jääb ta makstud summast ilma. Kui aga müüja mõtleb ümber, peab ta tasuma kaks korda suurema summa. Notarit sellesse protsessi kaasata pole vaja. Dokumendis on kirjas ka korteri üleandmise kuupäev. Meil oli aega kaks kuud, kuna ka ostja müüs parajasti oma eelmist kodu.
Palkasime kolimisfirma, kes pakkis meie asjad kokku ja viis kaheks nädalaks oma lattu, kuni Eesti firma kolimisauto neile järele tuli. Samal ajal elasime suvitama sõitnud sõbra korteris.
Kokku käis meie korterit vaatamas kolm inimest ja müügiks kulus neli kuud, kuigi keskmine müügiperiood oli sel ajal kuus kuud. Itaalias annab ostja notari juures lepingut sõlmides müüale üle pangatšeki puuduva summaga – ettemaks oli ju varem tehtud.
Pangas võttis tšeki ümbervahetamine rahaks mõni päev aega. Siis läksime sealsesse panka juba viimast korda, sest plaan oli kogu ülejäänud elu siduda Eestiga.
Otsust kodumaale tagasi tulla pole ma kahetsenud mitte kordagi.
Kommentaarid