Rakvere esinduse kutseline hindaja ja alustavate hindajate juhendaja Ingrid Rebane ütleb, et töörõõm on suurim siis, kui mõni raske ülesanne saab edukalt lahendatud ja klient on tänulik. Samas tõdeb ta, et raske ülesanne on ka töö kõrvalt enese jaoks aega võtta. Ingridi jaoks on parim viis mõtted mujale saada oma maakodu aias näpud mulda pista.
„Nii nagu töö tegi ahvist inimese, tegi Ingrid minust kinnisvara hindaja,“ ütleb kutseline hindaja ja analüütik Mihkel Eliste. „Ilma Ingridita ma ilmselt Arco Varas ei oleks. Ta on ka isik, kellele helistan töö asjus Arco-siseselt kõige rohkem, sest tal on laiapõhjalised teadmised ja ta on alati nõus abiks olema,“ lisab Mihkel.
18 aastat Arco Varas hindajana töötanud ja kolleegide poolt kõrgelt hinnatud Ingrid Rebane oleks võinud olla hoopis kunstnik – kooliaegne klassijuhataja pidas just kunstikooli Ingridi ainsaks õigeks valikuks. Või veterinaarvelsker – klassijuhatajaga erialavaliku tõttu riidu pööranud, valis Ingrid trotsist just selle eriala; peamine põhjus see, et õppida sai kodulähedases tehnikumis. 12 aastat töötaski ta veterianaarjärelevalve valdkonnas, aga sajandivahetusel tuli tahe kõrgharidus omandada. Valiku tegi ta oma sõnul jälle umbropsu. „Astusin maaülikooli kinnisvara planeerimist ja hindamist õppima, kuigi ma täpselt ei teadnud, mida see valdkond endast kujutab,“ tunnistab ta muigega. „Aga nagu ikka elus, tegelikult juhuseid ei ole – mulle väga sobib see professioon!
Oma väidet põhjendab Ingrid sellega, et talle meeldib mõtelda, juurelda, ülesandeid lahendada. „Olen loomult nokitseja, süveneja ja analüüsija – hindajana saan piisavalt ajutööd ja võimalusi enesetäiendamiseks,“ sõnab ta. Just see on teda nii palju aastaid selle töö juures hoidnud. „Mul on võimalus end pidevalt täiendada ja areneda. Kuna valdkonnas leiavad kogu aeg aset muutused – muutub turuolukord, seadusandlus, ostjate eelistused –, siis tunnen jätkuvalt, et ei tea veel kõike, ja alati on, mida uurida. Mu töö pakub mulle piisavalt väljakutseid keerukate hindamisülesannete näol ja samas tasakaaluks ka rutiinsemat lihtsamat tööd,“ selgitab ta.
Ingrid tunnistab, et tegelikult meeldib talle ka alustavaid hindajaid juhendada. „See hoiab mu vaimu virgena,“ lausub ta. „Kui proovid teistele midagi võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt selgitada, siis saab see ka endale selgemaks. Ma pean väga oluliseks, et kui inimesel on küsimus, et ta julgeks ja saaks selle ära küsida, sest enne vastust saamata pole võimalik edasi liikuda.“
Kõige suurem töörõõm tuleb Ingridi sõnul raske ülesande edukast lahendamisest ja klientide tänulikkusest. Kurioossel viisil on tema arvates hindaja üks kõige raskemaid ülesandeid enese jaoks aega võtta, end töösse mitte ära kaotada, sest tööpäevad kipuvad venivama 12–14 tunni pikkuseks. „Sa pead jõuga endale aega võtma!“ väidab ta.
Sporti Ingrid ei armasta, aga et pärast tundidepikkust arvuti taga küürutamist lihastele tööd ja südamele koormust anda, käib ta kõndimas ja juba aastaid ka joogatrennis. Tema kõige lemmikum tegevus on aga maakodu aias toimetada. „Ükskord kuskil peenarde vahel nokitsedes tundsin lausa füüsiliselt, et ma olen õnnelik! See on tõesti see, mis mind laeb,“ räägib ta. „Ma võiksin terve päeva aias veeta: lihtsalt vaadeldes, mis täna on õide puhkenud või kui palju on õunad ööpäevaga suuremaks kasvanud või mitu lehetäid on roosidele tulnud või kuidas orav kivimüüril toimetab...“ Raamatuid loeks ta ka hea meelega, aga selleks jagub aega võrdlemisi vähe.
Teistega suheldes püüab Ingrid alati järgida põhimõtet „Ära tee teistele seda, mida sa ei soovi endale tehtavat“. „Ole teise inimese suhtes lugupidav – ma mõtlen mitte väliselt, vaid seesmiselt –, proovi teda rohkem mõista ja vähem hukka mõista, anna inimesele ruumi,“ selgitab ta. Siis pole midagi imestada, kui lugupidamine peegeldub vastu ka neilt, kellega Ingrid tööalaselt kokku puutub: nii kolleegidelt kui ka klientidelt.
Kommentaarid