Eelmise aasta novembris otsustasin minna Tartus toimuvale üritusele. Valisin hotelli, millel oli vaade Emajõele, ja kujutasin ette, kuidas saabun hilisel pärastlõunal kell neli ja istun enne sõpradega kohtumist oma toas, vaadates aknast välja, juues kohvi ning nautides jõge ja sillatulede peegeldust veepinnal. Unustasin ühe olulise asja – novembriõhtul on kell neli juba pime. Mõtlesin, et pole hullu, naudin vaadet hommikul! Juba kella kuuest hakkas kostma linna autohelide müra, mis mind üles äratas. Tõusin küll alles kümne ajal ja kahjuks oli kõik, mida aknast välja vaadates nägin, hall aurupilv jõe kohal – muud ei midagi. Ei olnud vaadet, mille eest maksin rohkem ja mille pärast olin valinud just selle toa.
Ja siis taipasin midagi ... kas me ei käitu kinnisvara ostes tihti just nii? Ostame korteri, millel on ilus vaade, ja maksame selle eest rohkem, aga ei mõtle sellele, et vaade on vaid mõneks tunniks päevas või ainult mõni kuu aastas. Me unustame, et tegelikkus on sageli hoopis teine. Just siis, kui oleks võimalik vaadet nautida, oleme tööl.
Mõeldes sellele, kas poleks parem valida korter mitte emotsiooni ajel, vaid selline, mis teeniks meid iga päev, iga kuu ja igal aastaajal? Korter, mille planeering ja funktsionaalsus tooks meelerahu igas olukorras, igal hetkel. Vaate asemel on ju tegelikult oluline elu kvaliteet, ruumide sobivus, hubasus ja teadmine, et kodus on ikka kõik paigas, ükskõik, mis kell või aastaajal. Kas see pole mitte see, mida me tegelikult igatseme?
Kommentaarid