„Kui nüüd ausalt öelda, siis pole ma üheski kinnisvaramaakleris lisandväärtust näinud!“ vastab hääl teisel pool telefoni ning lõpetab kõne viisakalt, kuid kindlalt. Mind tabab kohmetus. Mitte sellepärast, et keegi minuga rääkida ei soovi või keeldub võimalikust koostööst, vaid mind riivab tolle naisterahva enesekindlus tema hääles. Ta ei kalkuleeri, ta ei kahtle – tal on kindel veendumus, et mind, kinnisvaramaaklerit, ei ole vaja! Hakkan siis vaikselt pead murdma iseenda ja kolleegide eksistentsi küsimustes, kui mind järsku segab viimaste sahmimine kontoris. Tõstan pea ning näen hulka inimesi toimetamas. Huvitav, mida nad siin kõik siis teevad?
Olen tööl olnud paar nädalat. On pühapäev ning mu perekond ja sugulased on otsustanud nautida viimast mahedat suveõhtut õues grillides. Võtan nende kutse meelsasti vastu, kuid pean vabandama oma hilinemise pärast, sest olen lubanud juba mitmele potentsiaalsele ostjale ühte korterit esitleda. Ma ei kiirusta ning jätan igale kliendile piisavalt aega jutustamiseks ning oma tulevikuplaanide arutamiseks – nad otsivad ju endale kodu! Mitte seinu, gaasikatelt ega pesumasinat, vaid oma pelgupaika! Antud kohtumisteks olen ma ka ilusti valmistunud, päris kaneelisaiu küll ei küpsetanud, aga kaasas on väljaprinditud korteriplaanid ja muu vajalik info, pastakad, 10-meetrine mõõdulint ning igaks kümneks juhuks ka kompass. No mitte päris vanaaegne navigeerimisriist, vaid lihtsalt telefoni äpp. Kuid siiski!
Tegelikult on terve see kuu olnud meeletu – olen naine kui orkester! Kord olen arhitekt ja detailplaneeringute haldaja, siis videograaf ja sotsiaalmeediaspetsialist ning päeva lõpuks ka jurist ja müügikonsultant. Žonglöörin kogu päeva, ühes käes telefon, teises arvuti, mul on võtmepundar ning kott täis jalanõusid – eks ikka selleks, et vajadusel oma kontsad vähe ronimiskindlamate jalanõude vastu vahetada. Ma loen vaheldumisi Riigi Teatajat, kinnistusraamatut ning ehitusstandardit, üritan end positsioneerida geoportaalis ja Tallinna erinevates parkimistsoonides. Ma olen organiseeritud ja järjepidev, ma olen põnevil! Huvitav, kas seda on näha?
"Tead, ma lubasin oma kliendile, et ma teen täna 40 kõnet tema eest,“ teatab kolleeg mulle naeratades ja kuidagi nii muu seas. Naeratan sõbralikult vastu ja soovin talle edu, kuid sisimas olen hämmingus – selline kõnede hulk! Minu imetlus tema vastu tõuseb hetkega: milline pühendumus, milline tööeetika! Inspireerituna tema tublidusest otsustan samuti telefoni haarata ning teha algust „külmade“ kõnedega. Panen proovile kõik oma teadmised müügist, arhitektuurist ja muidu elust. Ja kuigi esimese korra kohta tubli saavutus, siis ainus käegakatsutav ja mõõdetav tulemus minu tegevusest on antud artikli avalause. Kuid eks päeva lõpuks ole ka sellel omaette väärtus!
Nii et tsiteerides klassikuid: „Elame veel!“ ja vaatame, milliseid väljakutseid pakub järgmine kuu.
Kommentaarid