Kes meist ei oleks kuulnud, kuidas kasvatada inglise muru – niida kaks korda nädalas ja kasta iga päev ja nii 100 aastat järjest.
Miks üldse muru? Kas nii saab näidata end kõrgema ja paremana ning inimesena, kellel ei ole mingeid muid muresid kui niita muru – teotööde aeg on möödas ja elatist teenida on nii lihtne, et aega jääb üle ka sellise otsest kasu mittetoova asja jaoks. Täna näib niidetud ja smaragdroheline muru meie jaoks ainuvõimalik ilustandard. Mõtted ökoloogilisest lillemurust ja harvematest niitmiskordadest avalikus ruumis koguvad populaarsust, kuid ollakse endiselt kahtlevad.
Muruniiduki esimene alge pärineb 19. sajandi lõpust, kui inglise insener Edwin Budding märkas riidenarmaste ja rohuliblede sarnasust ning konstrueeris nende pügamiseks käsiniiduki. Esimene bensiinimootoriga niiduk ehitati juba 1919. aastal Ameerikas. Laiskus on muru niitmise kultuuri siiski kõige rohkem arendanud, lükatavast masinast, millele aega pühendada oleme jõudnud robotniidukite maailma. Need sõidavad ise ringi ja kogu muruniitmise traditsioon on muutumas. Taimed on siiski jäänud valdavalt endiseks, ehki kasutatakse nii muruvaipa kui ka kunstmuru.
Eestis levinumad külvatud murudel kasutatavad liigid on valge kastehein, erinevad nurmikad ja aruheinad, karjamaa-raihein (varasema nimetusega inglise raihein) ning valge ristik. Need taluvad kenasti niitmist ning sobiva segu kasutamisel peavad vastu igasugustes tingimustes. Lillemuru hooldamiseks piisab mõnel korral suve jooksul niitmisest, väetamist ja kastmist lillemuru ei vaja. Liialt toitainerikas muld põhjustab murukoosluse liigirikkuse vähenemist. Keskmiselt kulub lilleniidu väljakujunemiseks 4–6 aastat. Selline niidukooslus ei püsi ühesugusena, vaid muutub pidevalt. Olenevalt ilmastikust õitsevad ühel aastal ühed, teisel aastal teised liigid nagu ka looduslikel niitudel. Lillemuru puhul on oluline iseuuenemine, selleks ei tohi niita sageli, vaid siis kui enamik taimi on ära õitsenud ja seemned valminud. Ka tallamist see muru enamasti ei talu, seega tasub sisse niita käigurajad.
Klassikalist muru niidetakse esimest korda siis, kui rohulibled on kasvanud nii kõrgeks, et nende otsad hakkavad koolduma. See juhtub umbes siis, kui muru on 7-10 cm kõrgune. Esimene niitmine tuleks teha aeglases tempos ja kõige teravama lõiketeraga, vaid paari sentimeetri võrra kärpides. Kohe peale külvi või varakevadel on murutaimede juured veel nõrgad, nüri teraga niites kisuksime need kergesti maa seest välja.
Kõige kiirema kasvu ajal ehk enne jaanipäeva, soovitatakse niita 1-2 korda nädalas – vastavalt valitud seemnesegu sortidele ja nende vajadustele. Kõrgekasvulised segud sisaldavad liike, mis taluvad ka harvemat niitmist ja lillemuru rajamisel saab hakkama vaid paari korraga aastas. Kui soov on saavutada golfiväljaku sarnast tulemust, siis võikski soetada golfimuru seemne.
Rohtu või muru niita oleks mõistlik paar päeva enne külaliste tulekut, aga kindlasti mitte liiga madalalt, sest madalalt niitmise järel murutaimed kolletuvad ja tulemuseks on edaspidi kauni rohelise vaiba asemel hoopis kollane kõrb. Kastmissüsteem, mis pidevalt niiskust hoiab, on kuivades kohtades hädavajalik, aga kui seda pole, siis soovitaksin pigem niita rohtu mõne korra aastas ja käia niidukiga üle vaid maja ümbrus ja käigurajad. Kena oleks arvestada ka niitmisel maha jäävate rohulibledega, kogujaga niiduk korjab need kokku ning lumivalged jalanõud on ka pärast endiselt puhtad ning rohujäänuseid ei kanna tuppa ei lapsed ega koduloomad.
Sügisese külvi puhul pole vaja noort muru kasta, kuid kevadise ja suvise külvi korral on kuivamisoht suurem ja tärkavat muru tuleks piserdada peene pihustiga mitu korda päevas.
Kesksuvel, kõige kuivemal ajal tuleb muru kasta pidevalt paar-kolm nädalat, umbes 3 nädala jooksul kuni seemned on idanenud. Kui maapind kuivab, siis äsja idanenud taimed hukkuvad. Äsja külvatud muru kastetakse keskpäeval, vanemaid murusid aga õhtuti ja peale kastmist võiks muld olla 5-6 cm sügavuselt niiske. Kastmissügavus ei ole piisav, kui muld on märg pealtpoolt sentimeetri ulatuses, aga nii see tavaliselt on. Ehki murutaimede juured on mulla ülemises kihis, areneb juurekava ja taim paremini, kui niiskust saab ka sügavamalt. Parema juurekavaga taimed on tugevamad ja loovad ilusama muru. Kergemates muldades liigub vesi kiiresti sügavamatesse kihtidesse ja need vajavad tihedama sagedusega kastmist.
Liiga sagedase kastmise tulemusel võib murusse tekkida sammal või muutub muru põuaõrnaks. seega pigem kasta harva, aga korralikult. Veepuuduse all kannatavad taimed muutuvad sinakas-roheliseks ning pikema põuaperioodi korral ka pruuniks. Nõrgalt arenenud juurkava tõttu ei saa noored taimed ise sügavalt vett kätte.
Kastmiseks sobib kõige paremini varahommik või õhtu, kui temperatuurid on langenud keskpäevasest madalamale ja aurumine väiksem. Õhtul hilja kastes jääb muru ööseks märjaks, mis soodustab nakatumist seenhaigustesse.
Kommentaarid