Majaomanikud tunnevad üha rohkem huvi renoveerimise vastu ja koolitavad end esivanemate töövõtteid kasutama, samas napib riigipoolset rahalist toetust kõige väärtusliku säilitamiseks.
Nii Muinsuskaitseamet kui ka Eesti Vabaõhumuuseum kinnitasid majaomanike teadlikkuse ning huvi kasvu vanade hoonete renoveerimiseks.
„Huvi on pidevalt liikunud tõusvas trendis ning toetuste taotlusi laekub igal aastal üha rohkem ja kõiki taotlusi ei ole võimalik rahuldada," tõdes Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete nõunik Margit Pulk.
Muinsuskaitseameti hinnangul viivad häid koolitusi läbi erinevad säästva renoveerimise infokeskused, OÜ Säästvad Ehituslahendused jt. Lisaks korraldab Eesti Vabaõhumuuseum lühikursusi ja õpitubasid. Sellistel koolitustel tutvustatakse erinevaid looduslikke ehitusmaterjale ja traditsioonilisi töövõtteid.
Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri programmi juht Elo Lutsepp selgitas, et muuseum õpetab kinnisvaraomanikke peamiselt aknaid renoveerima ja vanu maju soojustama. Ei saa otseselt öelda, et need oleks valupunktid. „Need on tööd, mida inimesed soovi korral ka ise teha saavad ning mille puhul on kohe näha, et vanade tehnikate kasutamine annab nägusa tulemuse," põhjendas Lutsepp.
Lisaks õpetab vabaõhumuuseum ka erinevaid siseviimistlustehnikaid ja paekivimüüri ladumist. Varasematel aastatel on muuseumis toimunud palkehituse, laastu- ja rookatuse ning kiviaia tegemise kursusi. Erinevates renoveerimisteemalistes listides reklaamitakse aeg-ajalt ka reheahjude ning muude küttekollete parandamiseks või ehitamiseks korraldatavaid kursusi.
Raha keeruline hankida
Samas on vana maja omanikule sageli võtmeküsimuseks, kust saada hoone kordategemiseks raha ning kas ja mida riik rahaliselt toetab.
Praegu uusi toetusi tulekul pole, kuid tõenäoliselt jätkab muinsuskaitseamet 2014. aastal toetuste andmist pühakodade riiklikust programmist ning mõisakoolide programmist. Ameti rahastatud renoveerimistööde nimekirja silmitsedes hakkab aga silma, et abi on antud fassaadide kordategemiseks ning isegi rookatuse panekuks. Lisaks toetab muinsuskaitseamet ajaloo- ja arheoloogiamälestiste hooldustöid.
Samas on riikliku toetuse eelduseks hoone asumine muinsuskaitsealal või ajalooga maja kaitse alla võtmine, mida majaomanikud enamasti kasutus- ja ümberehituspiirangute tõttu kardavad. Hoone kaitse alla võtmist saavad kohaliku omavalitsuse ja muinsuskaitseametnike kõrval taotleda ka nii hoone eraisikust kui ka juriidilisest isikust omanikud või kasutajad.
Tasub märkida, et riikliku toetusega ei saa vanas majas teha siiski päris kõike, vaid eelkõige avariilisi restaureerimistöid. Näiteks saab kaitstavasse majja valvesignalisatsiooni paigaldada, avariilist maja konserveerida, restaureerida või optimaalseid säilitustingimusi luua.
Raha saavad küsida nii mälestise või muinsuskaitsealal asuva hoone omanikud kui ka valdajad. Toetuse saamiseks tuleb täita taotlus ning lisada sellele ka planeeritava töö tegemiseks küsitud hinnapakkumised.
2014. aasta toetuste taotluste esitamise tähtaeg on 30. september ning alates 1. oktoobrist saab 2015. aasta toetuste taotlusi esitada esmakordselt ka elektroonselt aadressil register.muinas.ee.
Muinsuskaitseamet teatab toetuse andmise või andmatajätmisest 45 päeva jooksul pärast ameti eelarve kinnitamist kultuuriministeeriumis.
Kommenteerib Toivo Tammik, arhitektuuribüroo Ansambel arhitekt:
Erinevad restaureerimise ja renoveerimise kursused on kahtlemata positiivne nähtus. See annab laiale massile üldharidust, muudab kinnisvaraomanikke inimlikemaks ja tundlikemaks, korrastab nende väärtushinnanguid, sest vanade asjade kordategemine on üldjuhul kallim kui uute ostmine.
Arvan, et on välja kujunenud kindel huviliste ring, kes renoveerimiskoolitustel käivad ja enamasti piirdub tulemus Nõmme maja või mõne muu maja parendamisega. Suuremates linnades üht-teist juba toimub ja on leida hästi renoveeritud hooneid. Väikestes kohtades on huvi vähe, sest rahvas on vaene ja üldine aktiivsus madal.
Majanduslikus mõttes ei tasu paljude majade renoveerimine end ära. Renoveeritud majad ei saa kunagi olema sama ökonoomsed ja soojapidavad kui uued, spetsiaalselt energiasäästu meetmeid silmas pidades ehitatud majad.
Rahastamisel on ka suured käärid. Muinsuskaitseamet ei luba tihti kasutada midagi soojustuseks, isegi mitte imeõhukest materjali, KredEX käsib aga toetusraha saamiseks maju soojustada. Seetõttu jääb renoveerimine ikkagi teatud seltskonna kalliks lõbuks.
Kui uurida maju, kus inimesed elavad, on pilt tegelikult kurb. Suurem osa elab paneelmajades, paras hulk kahtlaselt paksuks aetud seintega ja plastakendega varustatud nõukaaegsetes eramutes ja ülejäänud vähemus mingites muudes majades.
Kaasaegne massikultuur ületähtsustab nägemismeele: uus on ilus, sile, esteetiline. Reklaami baasil tehakse kiirvalik plastakende kasuks ja aus puusepatöö kaob risuhunnikusse. Renoveerimine annab võimaluse ka teistele meeltele ning tihti midagi ka hingele. Kes selleks valmis on, võiks oma maja või mööbli kallal vaeva näha. Tasub ära, kusjuures väiksemaid töid on võimalik vabalt juhendaja abil ka ise teha.
Kommenteerib Maia Daljajev, Arco Vara vahendusbüroode juht:
Kaitsealune maja võib omanikule olla nii häda ja viletsus, kui ka kullaauk.
Kui kaitsealuse maja omanik tahab talle üle jõu käivat või elukohast kaugel asuvat kinnistut müüa, sõltub müügihind otseselt sellest, kui palju saab ostja maja oma äranägemise järgi kasutada. Piirangud pärsivad tihti kinnisvaraarendust ja võib juhtuda, et keegi ei olegi nõus muinsuskaitse ettekirjutuste ning hoone säilitamise kohustuse tõttu maja ostma.
Kui muinsuskaitse all olev maja aga siiski korda tehakse ja hiljem eraldi korteritena maha müüakse, on korterite väärtus ja hind teiste samalaadsete korteritega võrreldes oluliselt kõrgem. Hind on kõrgem juba ainuüksi renoveerimisel kasutatud kvaliteetsemate materjalide tõttu.
Laias laastus jagunevad vanade majade ostjad kaheks. Üks huviliste ring tahaks kohe kõike muuta, lõhkuda ja lammutada, kuid neist ei saagi lõpuks asja, kuna kavandatut teha ei tohi. Teine osa maksujõulisi ostuhuvilisi hindab vana ja väärikat sedavõrd, et on valmis kinnisvara omanikuna panustama majja nii oma aega kui ka raha.
Kommenteerib Elo Lutsepp, Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri programmi juht:
Kui palju Eestis vanu maamaju säilinud on, pole teada, samuti pole ühest määratlust, mida vanaks pidada. Umbes seitsme aasta eest oli paanika, et rehemajad kaovad Eesti maastikult. Praeguseks on meil andmed 900-1000 rehemaja kohta ja arvan, et neid võib olla alles isegi kuni 3000. Ega ainult rehemaja pole väärtuslik, vaid ka vanad lahusmajad, valla- ja koolimajad, meiereid ning muud hooned.
Millest võiks vana maja omanik alustada? Kõigepealt tuleb vaadata üle katus ja vundament. Alles seejärel on mõtet asuda sisetööde kallale. Vabaõhumuuseum aitab vana maja omanikul leida arhitekti ja projekteerija, ent kui selleks raha ei jagu, tuleks esmalt paigaldada kasvõi ajutine katus. Rehemaja omanik saab vabaõhumuuseumilt nõu tasuta, teistele majaomanikele kehtib väike hinnakiri. Nõu saamiseks võib pöörduda ka säästva renoveerimise infokeskuste poole.
Arvan, et eraomanikel pole lähiaastail lootust renoveerimistoetusi saada. KredEX toetas ühes voorus eramajade renoveerimist, kuid praegu seda enam ei tehta. Osavad taotlusekirjutajad võivad küsida toetust Euroopa Liidu LEADER-programmist, kui annavad poole oma majast külaseltsi kasutusse. Euroopa Liit on toetanud ka Eesti Vabaõhumuuseumit maamajade sisekliima uurimisel ning säästvate renoveerimislahenduste väljatöötamist võitluseks seen- ja mardikakahjustustega.
Artikkel ilmus 26. septembri Eesti Ekspressi "Kodu ja kinnisvara" erinumbris
Kommentaarid