Pärnus on välja kujunenud piirkonnad, kus hinnaootused on küllaltki erinevad. Kuidas mõjutab aga korteri hinda selle seisukord?
Pärnu linna kaks peamist tüüpkorteritega paneelelamute piirkonda asuvad Mai ja Metsa tänava vahel, ulatudes kuni Papiniiduni, ning Räämal Oja ja Rohu tänava kandis, mida tähistavateks märksõnadeks on Pärnu haigla ja Kaevu tänava raamatukogu. Mõlemasse kanti on kerkinud ka uuemaid, pärast 2000. aastat ehitatud korruselamuid. Kui Mai piirkonna päris uute elamute korterite ruutmeetrihind on keskmiselt 2700–3000 eurot, siis Räämale kerkinud uutes korterelamutes on võimalik osta uus kolmetoaline korter keskmise ruutmeetrihinnaga 2500–2700 eurot.
Samamoodi on hinnaootused erinevad remontivajavate korterite puhul. Mereäärne Mai piirkond on eelistatumas seisus, seal ostetakse korter kiiremini ära ja hinnavahe Räämaga võrreldes võib olla isegi 10–20%.
Ootused remondile piirkonniti oluliselt ei erine. Kui viimane remont on korteris tehtud kümmekond aastat tagasi, siis on siseviimistlus hakanud juba vananema – kui mitte füüsiliselt, siis moraalselt. Seega tuleb teha täisremont. Hea tulemuse saamiseks vajab selline kahetoaline korter kuni 20 000 eurot, kõige kulukam võib olla vannitoa remont. Kui veel otsustatakse pesuruumi teha näiteks köögi arvelt suuremaks, nõuab see mittekandvate vaheseinte ümberpaigutamist ja torustike uuendamist. Selliseid remontivajavaid kortereid on võimalik müüa hinnaga 70 000–75 000 eurot, eelistatud on korterid, kus on rõdu ja mis asuvad esimesel või teisel korrusel.
- Kas pisiremont tasub end ära?
Kuigi öeldakse, et müügieelsed väikesed värvimistööd vanemas remonti vajavas korteris üldpilti oluliselt ei muuda ning põhjalik remont tuleb nii või teisiti ette võtta, on üldmulje loomiseks siiski oluline, et korter oleks puhas ja tühjaks tehtud. Korterit tühjendades ilmnevad vana mööbli või seinapiltide tagant pleekimata kohad ja tekib tahtmine seinu uute tapeetidega värskendada. Kui aga ülejäänu – uksed, põrandad ja aknalauad – jäävad vahetamata, on selline minivärskendus pigem asjatu lisakulu. Remontimata kortereid ostavad valdavalt flippijad, investorid või inimesed, kes oskavad tegelikku remondivajadust adekvaatselt hinnata ja uue tapeedi kõrval näha muid kaasajastamist vajavaid elemente, näiteks freesimist vajavaid elektrijuhtmekanaleid või väljavahetamist vajavaid siseuksi.
Kõrgema hinnaga pakutakse kortereid, kus ei ole päris originaalviimistlus, vaid remonti on tehtud paarkümmend aastat tagasi. Heaperemeheliku hoolitsuse korral näevad need korterid üsna kabedad välja ning tõenäoliselt on vannitoas seinas kahhelplaadid ja vanni asemel duširuum. Jah, ka kaheksakümnendate siseviimistlusega korteris saab elada, neid pakutakse sageli ka üüriturul pikaajalise või tähtajatu lepinguga üürilistele. Siiski eelistab valdav osa ostuhuvilistest ja üürijatest juba kaasaegse ruumilahenduse ja mugava, kuid minimalistliku siseviimistlusega kortereid. Mood on muutunud ja otsijad ei kujuta end ette elamas „oma vanaema kodus“ – kas toob see kaasa lapsepõlve negatiivsed mälestused või on põhjus muus. Retrokorterite nostalgiat oskavad hinnata pigem vaid vanavarakaupmehed, lootuses leida väärtuslikku lauahõbedat või diivani sisse peidetud Tarbeklaasi vaasi.
Tuleb nentida, et ka korterise jäetav mööbel ei ole tihti lisaväärtus, sest selle taaskasutusse või jäätmejaama transportimine nõuab lisakulu ja füüsilist tööd. Sama nõuab ka kiiruga ja ilustamise eesmärgil tehtud remondi lammutamine, kasvõi odava laminaadi eemaldamine vana papp-põranda pealt.
- Kuidas on muutunud värvi- ja disainieelistused?
Mood on muutunud ka värvilahenduste ja köögidisaini osas. Aastatel 2005–2010 ehitatud elamute korterites on siseviimistlus tihti püsinud muutumatuna, sest 20 aastat hästi hoitud korteris pole veel otseseid puudusi ja eluruumid on pealtnäha heas seisukorras – võrreldes möödunud sajandi paneelelamute retrokorteritega isegi väga heas. Nii elektrijuhtmed kui ka korteri planeering võivad olla kaasaegsed, ent tol ajal värviti näiteks köögiseinad sageli siniseks, kollaseks või isegi punaseks ning elutuba roheliseks ja tänaseks on see lootusetult möödanik. Krelli sinise värvi asemel eelistatakse mahedaid murtud toone, kui sedagi. Pigem eelistatakse valdavalt neutraalset siseviimistlust, värve lisatakse tekstiili ja mööbliga. On ka särtsakamaid lahendusi, kuid selleks, et need ka maitsekalt mõjuksid, on vaja tuntud sisekujundusentusiasti Merilin Miido julgust.
Keskmises seisukorras vanemat korterit ongi kõige keerulisem müüa, sest selle hinna kujundamine turuootustele alati ei õnnestu ja hind jääb kõrgemaks kui ostjate valmisolek. Suuremad remonditööd, nagu vannitoa ja elektrisüsteemi uuendamine ja võibolla isegi siseuste vahetus on tehtud kümmekond aastat tagasi, seega on hinnaootus põhjendatult kõrgem kui sellel korteril, kus kõik veel originaalilähedaselt säilinud. Korter ei näe ju halb välja, aga ostjad ootavad siiski juba midagi moodsamat. Vahel on siis piisavaks lahenduseks seinte värvitooni muutmine ja vanamoodsa mööbli eemaldamine ning müügikuulutus näebki juba hea välja. Arvestada tuleb siiski keskmisest pikema müügiperioodiga.
Kommentaarid