Kinnisvaraturu ülevaadetes räägitakse alati ka korteriturust, korterelamutest ja tüüpkorteritest. Mida tüüpkorter endast täpsemalt kujutab?
Arco Vara Kinnisvarabüroo analüütik Mihkel Eliste kirjutab turuülevaates, et „korterite ehitusaastatele tuginevalt näib, et järelturul on tüüpkorterite eestvedamisel alanud taaskordne hinnatõusu tsükkel“ ning et „tüüpkorterid moodustavad Tallinna korteriturul aktiivseima elamispindade segmendi, moodustades kõikidest tehtud tehingutest 2023. aastal 48% ja 2024. aastal 54%; statistiliselt vaadatuna on perioodil 1940–1970 ehitatud tüüpkorterid sageli kõrgema hinnaga kui perioodil 1971–1990 ehitatud korterid, sest enamasti asuvad ehituslikult vanemad hooned kesklinnale lähemal.“ Mida mõiste „tüüpkorter“ täpsemalt tähendab?
Nõukogude perioodil (1970–1991) oli elamispinna norm rangelt reguleeritud ja inimese kohta oli ette nähtud 9 m2 pinda. Sellest lähtuti ka korterite planeerimisel. Keskmine elamispind inimese kohta oli umbes 10–15 m², olenevalt piirkonnast (linnades vähem, maal rohkem). Sel ajal ei olnud üllatav, et suuremas korteris elas mitu leibkonda koos. Ehkki korteriturg kui selline puudus, oli võimalik elamispindu vahetada ja näiteks perekonna lahkuminekul võis vahetuste tagajärjel tekkida ühiskorter, kus jagati kööki ja pesuruumi võõra inimesega.
Tüüpkortereid ehitati peamiselt seeriatena, näiteks olid 1.–317., 1.–464., 103. ja hiljem 121. seeria korterelamud. Ruumikasutus ja ehituskulud olid viidud miinimumini, mistõttu korterid olid kompaktsed, köögid ja pesuruumid mikroskoopilised. Kuid majades oli keskküte ning kraanist tuli soe ja külm vesi. Raul Rebane ütles hiljuti telesaates intervjuud andes, et „Mustamäe valss“ Voldemar Kuslapi esituses oli tollane parim maakleritöö. Vaatame siis lähemalt, mida toonane kinnisvaraturg pakkus.
- Tallinna (nt Mustamäel) ja Tartu tüüpilised ühetoalised korterid on 28–35 m². Need koosnevad elutoast (ca 16–20 m²), köögist (4–6 m²), vannitoast/WC-st (3–4 m²) ja esikust. Mõnes korteris oli ka väike panipaik, ukse ja lae vahelist ruumi kasutati seinakapiks.
- Kahetoalised tüüpkorterid vahemikus 40–50 m². Tolleaegse planeeringuga korterid, kus on läbikäidav elutuba ca 16–18 m², magamistuba ca 10–12 m², köök (5–7 m²), vannituba/WC (3–5 m²) ja esik. Need on tihti ümber ehitatud: köögiseinu on avatud või loodud elutuppa avatud köögiplokk, pesuruume on köögi arvel laiemaks ehitatud.
Omaaegsetest kahetoalistest korteritest on saanud sisuliselt ühe magamistoa ja suure söögitoaga korterid, mis vastavad rohkem tänapäevastele vajadustele, ehkki üürikorteritena eelistatakse siiski eraldi sissepääsuga tube ja tihti juba ka eraldi kööki.
- Kolmetoalised tüüpkorterid (55–65 m2) on ümberehituste käigus muutunud tihti kahetoalisteks, sest vaheseinad olid mittekandvad või koosnesid need seinakappidest. Tänapäeval vaheseinu enam omaalgatuslikult eemaldada ei soovitata. Enne iga seesugust ümberehitamist ja toalisuse muutmist tuleks pidada nõu ehitusspetsialistiga, sest iga tarindi eemaldamisel võib kandevõime majas tervikuna kannatada. Hoolimata suuremast üldpinnast ei ole nendes korterites köögile arvestatud rohkem kui 5–7 m2.
- aastatel hakkasid ilmuma korterelamud kuni 80 m2 korteritega, kus köök oli juba suurem ning tube oli rohkem, sagedasemad olid ka rõdud ja eraldi vannituba/WC. Korterelamuid ning isegi terveid piirkondi ehitati konkreetsete asutuste ja ettevõtete töötajatele. Kuigi need olid varasematest sageli kvaliteetsemad ja avaramad, hinnatakse tänapäeval nende soojapidavust siiski kehvaks ning nende parema energitõhususe saavutamiseks kulub palju raha. Nii Tartus, Viljandis kui ka Pärnus on sellest ajavahemikust nn Tartu Maju, mille soojustamine on osutunud ületamatuks väljakutseks.
Maapiirkondades ehitati korterelamuid vähem ning ühes külas võib kõrvuti seista mitu erinevailmelist maja: kuuekümnendate kahekordne kolhoosielamu (tellismaja, mida Vabaõhumuuseumis näha võib), vahepealne linlik mitmekorruseline korterelamu ning hilisem lodžadega KEKi maja.
Kommentaarid