Tihti kandub inimeste meeles edasi nõukogudeaegne kuvand sissekirjutuse kohustuslikkusest kui millestki möödapääsmatust. Üürnike ja üürileandjate vahel esineb alati vaidlusi, kas üürnik võib ennast üürikorterisse sisse kirjutada või kahjustab see üürileandja huve – justkui tekiks üürnikul õigus korteris igavesti elada.
Viimasel ajal on tekkinud küsimused, mis saab siis, kui kellelgi on mitu kodu ja ta pendeldab riikide või linnade vahel. Sissekirjutus on saanud oluliseks teemaks ka kodu müümisel, sest seni on olnud võimalik vältida müügitulult tulumaksu maksmist, kui oled müüdavasse kohta sisse kirjutatud.
Elada võib siiski igal pool ja koduks võib pidada mitut paika. Inimene võib oma elu jooksul olla samaaegselt mitme vara omanik ja neid kõiki ka oma elukohana kasutada. Ühele neist antakse õiguslik tähendus, kandes selle aadressi elukohana rahvastikuregistrisse. Elukoha andmete terminist lähtudes peab inimene selleks valima koha, kus ta elab alaliselt või peamiselt. Mitme elukoha korral saab vähem kasutatavad aadressid märkida lisa-aadressidena. Teenused saab inimene elukoha aadressi järgi ning selle esitamine on kohustuslik, lisa-aadressi esitamine on aga õigus ja võimalus. See annab näiteks võimaluse riigile teada anda, millise aadressi kaudu soovitakse riigiga suhelda. Elukoha aadressi järgi saab teenuseid, lisa-aadressid on vajalikud pigem kontakti võtmiseks. Ka välisriigi ajutised aadressid või teised elukohad kantakse registrisse lisa-aadressina.
Rahvastikuregistri seaduse kohaselt peab isik hoolitsema enda elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris ja teise kohta elama asudes peaks uue elukoha aadressi registreerima 30 päeva jooksul. Elukohateate esitamisel toimub registreerimine uuele aadressile, väljaregistreerimine toimub automaatselt ja selleks ei pea midagi tegema.
Sissekirjutus ehk elukoha registrikanne tehakse rahvastikuregistris andmebaasi, kuhu on kogutud isikute muudki andmed: nimi, isikukood, kodakondsus, perekonnaseis jne. Mitmed riigis peetavad andmeregistrid on ühendatud ning neis tugineb info dokumentidel, mitte enam isikute ütlustel. Nii saavad registriandmed õigusliku tähenduse ja kasutusjõu. Sellest tuleneb ka nõue esitada üürileping, kui soovitakse sissekirjutust vormistada üüripinnale. Ruumi omanik saab automaatteavituse, kui temale kuuluva ruumi aadressiga toimub kellegi elukoha andmete muudatus. Lisaelukoha registreerimise teate esitamisel register ei kontrolli, kas taotlejal on lepingulist õigust aadressi oma elukohaks pidada või mitte, kuid elamispinna omanikul on võimalik siiski lõpetada inimese elukoha aadressi registreering, kui tegelik kasutusõigus puudub.
Peamine eesmärk on selle kaudu abistada kohalikku omavalitsust või asutusi inimestega suhtlemisel. Nii kohalike omavalitsuste kui ka Riigikogu valimisi toimetatakse rahvastikuregistrisse kantud aadressi järgi. Selle järgi jaotatakse makse riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, tehakse statistikat ja planeeritakse piirkondlikke muutusi. Vahel kasutatakse ka riiklike teadete saatmiseks registrijärgset elukoha aadressi ja eeldatakse, et registreeritud aadress on alaline elukoht ja inimene saab oma kirjad kätte. Enamik olulisi dokumente ja teateid jõuab tänapäeval inimesteni siiski elektrooniliselt, aga meiliaadressi puudumisel võivad kohtu või kohtutäituri saadetatud dokumendid jõuda inimesteni tähitud kirjaga – ainsal teadaoleval elukoha aadressil. Kui elukohaandmeid registris ei ole, võib ootamatult ilma jääda tasuta sõidu õigusest või kohast lasteaiajärjekorras.
Teistpidi vaadatuna ongi registrikande olemasolu oluline eelkõige neile inimestele, kes ootavad riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi ja teenuseid, näiteks ranitsa- või matusetoetust, kooli- või lasteaiakohta ja tasu soodustusi, ka ühistranspordisoodustusi tehakse registreeritud elukoha alusel. Valdade ja linnade sotsiaalteenuseid osutatakse samuti ennekõike n-ö sisse kirjutatud elanikele, sest selle alusel jaotatakse riigi maksutulu kohalikele omavalitsustele nende teenuste osutamiseks. Nii võiks olla õige elukoha aadressi esitamine inimese enda huvi. Seadusandja on sissekirjutuse seadnud tihti eelduseks ka Euroopa ühisrahastusvahendite kasutamisel.
Kui rahvastikuregistrisse soovitakse üüritavat korterit kanda elukohana, siis küsib registripidaja samaaegselt kinnituse ka vara omanikult. Eelkõige on see mõeldud elukoha omaniku teavitamiseks, et keegi on sellise taotluse teinud. Taotleja peab registrile esitama ka üürilepingu või ruumi omaniku loa allkirjana elukohateatel. Linna- või vallavalitsus kontrollib elukohateate nõuetele vastavust 10 tööpäeva jooksul alates teate saamisest. Kui teade sisaldab kõiki vajaminevaid andmeid ja elukoha omanik vastu ei vaidle, kannab linna- või vallavalitsus elukoha aadressi rahvastikuregistrisse.
Nagu eelnevast aru saada, annab sissekirjutus mitmeid õigusi ja võimalusi, aga kindlasti ei anna see õigust saada selle vara omanikuks, kuhu sisse kirjutatud oled. Üürileandjatel on vahel tunne, et kui üürnik korterisse sisse kirjutada, ega temast siis enam lahti ei saa ja üürnik hakkab seda kohta enda omaks pidama. Kuigi registrisse võib inimene oma elukohana kanda enam-vähem iga aadressi, ei eelda keegi, et registrijärgsel aadressil asuv vara on ka tema oma. Ka üürileandja keeldumine ei ole takistuseks sissekirjutuse saamisel. Üürniku õigused sellele pinnale, mida ta üürib, lepitakse kokku üürilepingus ning suur osa üürniku õigustest on sõnastatud ka juba seaduse tasemel. Üürniku lahkumine või mittelahkumine ei ole sissekirjutuse olemasolu või puudumisega seotud. Üürileandja võib koguni olla nii vastutulelik, et ei sunni lahkujat üürilepingu lõppemisel registrijärgset elukohta muutma.
Kommentaarid