„Tead, me tõesti tahame sind aidata!“ ütlesid nad nii siiralt ja soojalt, et mul oli korraks klomp kurgus. Minu esimesed kliendid! Need toredad inimesed, kes kuulsid, et olen maakleritöös alles alustamas, otsustasid mind usaldada oma üürikorteriga toimetama! Sisuliselt lihtsalt selleks, et anda mulle võimalus! Kas pole mitte vahva?!
Aga see entusiasm sai kohe ka kiirelt karistatud. Nimelt oli selle korteri esimeseks üürnikuks üliarmas ja tore Ukraina naine, kelle suhtluskeeleks oli vaid vene keel. Aga minu vene keel? „Вообще не понимаю!“ Nii hakkaski kõne asemel tööle kogu ülejäänud keha: käed, jalad, pilgud ja naeratused. Käis ikka korralik võimlemine! Mina teadsin mõnda sõna vene keeles, tema paari sõna inglise keeles. Kuigi nalja oli palju, siis sai kõik vajalik arutatud! Olulise info vahetamiseks kasutasime muidugi ka populaarset AI-d ja vajalikku abi sain ka oma toredalt kakskeelselt kolleegilt. See kogemus näitas mulle midagi olulist: kui kaks inimest tahavad üksteisest aru saada, siis keel ei ole takistus. Tähtis on vaid tahtmine!
Seejärel jõudis minuni ka teine üüriobjekt. See oli üks parajalt suur pähkel – vähemalt alguses! Korter seisis pikalt, huvi polnud. Lisaks traditsioonilistele kinnisvaraportaalidele postitasin kuulutuse kõikidesse Facebooki gruppidesse ja seda korduvalt ning korduvalt ja korduvalt ... Panin ka Marketplace’i, Instagrami, TikTokki ning jahtisin sotsiaalmeedias ka üürikodu otsijaid. Kuulutasin pea iga postituse alla „Hei-hei, mul on teile väga vinge pakkumine!“, „Vaata siit!“. Aga ei – ei midagi! Ent siis, nädalaid hiljem, käis nähtamatu klikk ja ühtäkki tuli neli päringut korraga! No mida algoritmi! Ma ei suutnud oma ülespoole kerkinud kulme alla tagasi saada – terve novembrikuu energia oli justkui korraga ühes hetkes. Peale esitlusi teatasid kolm huvilist, et on valmis ka kohe sisse kolima. Nüüd oli jälle teistpidi veider probleem – meil oli ju vaja vaid ühte!?
Kolmas üürikorter oli aga hoopis omamoodi juhtum. Huvi justkui oli: kõned, küsimused, kokkulepitud kohtumised ... ja siis – kadunud! Inimesed haihtusid nagu tina tuhka. Üks hetk lepid kohtumise kokku, teisel hetkel on telefon vaikne ja keegi ei ilmu välja. Mõned kliendid olid muidugi viisakad ja andsid oma plaanimuudatustest ka teada. Väga tänan neid selle eest! Peale mõningasi äraütlemisi õnnestus mul lõpuks siiski ka sinna korterisse üks tore üürnik leida.
Mis ma siis kolmanda kuu lõpuks ütelda tahan? Inimesed on erinevad ja igal olukorral on oma õppetund. Aga mis kõige olulisem – enda ümber tuleb hoida häid ja toredaid inimesi. Neid, kes kuulavad su muresid, tõstavad su tuju ning aitavad sul edasi liikuda isegi siis, kui endal mõistus otsas ja jõud raugenud. Aitäh neile!
Teie kinnisvaramaakler Elis
Kommentaarid