Istun bussis Tallinna-Tartu maanteel ning kirjutan seda artiklit. Miks? Sest olen seda turundusosakonnale juba korduvalt lubanud, aga viimaste nädalate jooksul on juhtunud nii palju uut ja põnevat ning pea võimatu on olnud kõiki mu kogemusi üheks tervikuks kokku koondada. Päris tõsiselt! Mul on arvutis mitu mustandit, kuid täna alustan uuesti nullist ja püüan kirja panna, mida ma siiani üldse õppinud olen.
On selge, et oskusi, mida mu kolleegid on saavutanud tänu pikaajalisele kogemusele, pean mina kompenseerima oma uurimispädevuse ja analüüsivõimega. Võtame näiteks kinnisvara hinna määramise. Ostjate ja müüjate vahel käib pidev ping-pong, kus ühelt poolt tuuakse välja kõne all oleva kinnisvara puudused ning teisalt oponeeritakse kõikvõimalike tugevustega. Kuigi üritan erinevaid osapooli maandada oma uute õpitud väljenditega, nagu hetke turuseis ja kinnisvara hinnastatistika, siis ega see neid just liiga palju ei kõiguta. Ja kuidas saakski, kui esmapilgul üsna pragmaatilisena tunduvaid hinnakõnelusi juhivad tegelikult hoopis ostja unistused ja müüja mälestused. Seega ei ole alati faktidest ega raamatutarkusest kasu, vaid mängu tuleb panna ka kogu oma suhtlemisoskus ja kohanemisvõime.
„Selle ehitasin ma siia ise!“ lausub kodu müüja uhkusega. Seisame siis üheskoos kõik ümber liivakasti ja noogutame. Tõesti, tõesti – igati uhke värk! Kahjuks muudab aga kogu olukorra koomiliseks tõsiasi, et minu klientideks on viiekümnendates eluaastates abielupaar, kelle lapsed on ammu täiskasvanud ning kellele tagaõues olev hunnik liiva tundub pigem kohustuse kui põneva võimalusena.
Kuigi antud liivakast ei olnud maja ostul või ostmata jätmisel määravaks argumendiks, siis kogu olukord ise oli kogemuse mõttes hindamatu: kui oluline on lugu, mida me räägime, ja kellele me seda räägime. Ning kas iga lugu peab üldse rääkima? See seik peegeldas hästi tõsiasja, et vahel võivad müügiprotsessis omaniku mõtisklused mõjuda ostjale hoopiski tühise ja üleliigsena. Eks see vist olegi üks peamiseid põhjuseid, miks vahendajaid paljudes eluvaldkondades kasutatakse – nii ka kinnisvaramaaklereid.
Ma vist ei pea mainimagi, et kuulus teleshow „Selling Sunset“ on reaalsest elust miljonite valgusaastate kaugusel. Nappides riietes ja kontsakingadega kinnisvaramaaklereid, kelle glamuurne elu ja draamad on ahhetamapanevad, ma reaalselt siiani kohanud ei ole. Pigem on tegemist väga toredate ja töökate inimestega, kes ei pea paljuks ohverdada oma töö nimel nii argipäevaõhtuid kui ka nädalavahetusi. Eks see olegi sellise äri iseloom! Kui ühelt poolt on võimalus ise oma kohustusi ja tegevusi planeerida, siis teisalt nõuab töö klientidega paindlikkust kujundada oma aega vastavalt nende graafikutele. Ja see, mu kolleegid, on mõnusmõru auk, kuhu suure tuhina korral võib kergelt sisse libiseda. Ainus asi, mis hoiab pea selge ning fookuse paigas, on vana hea ajaplaneerimine. Aga eks seda võib vist harjutada lõpmatuseni!
Kommentaarid