Reha käes ja selg vastu vana tammepuud, seisan koduhoovis. On sügis, lehtede langemise ja koristamise aeg. Kuigi vaieldakse, mida sügisel puulehtedega ikkagi ette võtta, kas riisuda või mitte, olen mina sundolukorras. Ma pean oma õuepuu aluse alati puhtaks riisuma, sest tugevad tammelehed ei loovuta lihtsalt oma elujõudu ega kõdune. Seekord tahan ma aga kirjutada mitte lehtede riisumisest, vaid põlistest õuepuudest. Mööda Eestimaad ringi sõites näen tihti muret tekitavat pilti: nii mõnedki külad ja talud on kadunud, aga õuepuud seisavad oma uhkes üksinduses ohtlikult püsti.
Minu õuepuuga lapsepõlvekodu asub väikelinnas vaiksel ja kitsal kõrvaltänaval. Selle senini säilinud laetalade ja savipätsidest korstnajalaga majakese ehitasid 1880. aastal minu vanavanaisa ja vanavanaema. Jalgväravast kahele poole hoovi istutas värske abielupaar kunagi kaks noort tammepuud. Jalgväravat pole enam juba ammu, kuid senini kõrguvad taeva poole suured ja ohtlikult lähestikku kasvanud tammepuud.
Igal sügisel, eriti tugevate tuulte ja tormiste päevade ajal mõtlen paraja hirmuga, mida ette võtta nende esivanemate istutatud tammedega, mis on juba lausa maja külje alla kasvanud. Kuigi minu mõttelendu saadavad naksuvad ja ragisevad, vahetevahel ohtlikult ohkavad tammepuud, võidavad emotsioonid ikkagi mu kaine mõistuse ja otsustav olukorra lahendus jääb ootele.
Jälgides meie pikka kodukujundamise traditsiooni, võin täheldada, et õuepuude istutamise kõrgmood tekkis Eestimaal 19. sajandi keskpaigas ja on seotud talude päriseks ostmisega. Oma koduhoovi kasvama pandud õuepuu tekitas väärikat peremehetunnet. Suureks eeskujuks olid talupoegadele kohalikud mõisakompleksid, kus kasvasid isegi väga eksootilised puud ja oli rajatud uhkeid parke.
Minu kodukandis olid suureks moeks väravapuud. Vanal pikal, metsani ulatuval kodutänaval on veel seni majade kõrval kasvamas hiiglaslikud põlispuud, peamiselt pärnad, saared ja tammed. Puid istutati mitte ainult ilu pärast, vaid ka kurja silma eest või jõudu ja jõukust lubava sümbolina.
Eestlased on loomult metsarahva järeltulijad ja kannavad endas oma esivanemate arusaamu ümbritsevast loodusest. Oma kodu on tahtnud eestlane rajada ikka looduse rüppe: jõe, järve äärde või maalilisele metsaveerele. Tänu ümbritsevale loodusele on laienenud ka meie kodu mõiste. Rääkides oma kodukohast, peame silmas oma kodumetsa või kodujärve.
Eri uurimuste järgi on eestlased uskunud, et maastik meie ümber, eriti puud, on hingestatud. Kuna heal lapsel on ikka mitu nime, siis ka puudel ja nii kasvavadki meil hingepuud, perepuud, elupuud, ilupuud, sugupuud, emapuud, pesapuud, ristipuud, milledest ajapikku on saanud põlispuud.
Puu sümbol on läbi Eesti kultuuriloo olnud väga märkimisväärne, sest igihaljaid puid on seostatud ka inimese surematusega. Mändi ja tamme, aga ka teisi puid, on nimetatud surematuse puudeks, männikäbi ja tammetõru aga elu ja viljakuse sümboliteks. Leina ja kurbuse puuks on peetud paju ja pühaks hiiepuuks pärna. 19. sajandi algul, kui talurahvas sai endale perekonnanimed, oli levinud võtta perekonnanimeks mõne puu nimetus:, Kask, Kadak, Kuusk, Mänd, Tamm, Paju, Pärn, Vaher jne.
Kuigi põlispuud kannavad meie jaoks suurt emotsionaalset väärtust, peame kriitilise ja väga professionaalse pilguga vaatama ja hindama nende tänast seisukorda. Kui me võime metsas lasta puudel ise oma elu elada, siis asustatud elukeskkonnas on iga inimese jaoks oluline, et eluruum oleks turvaline. Linnas on puude elu eriti karm: vibratsioon, suvel palju tolmu, talvel soola ja sulfiidide kahjustusi.
Kui te leiate, et teie õue- või tänavapuu varjab päikesevalgust, on tülikas, viltu kasvanud, haige, mädanenud või kuivanud, tuleb pöörduda kõrghaljastusega tegeleva puuabi poole ja pidada nõu arboristiga, kes vajadusel ohtliku puu maha võtab. Puud on võimalik tervenisti langetada, tükeldada ja soovi korral lasta ära vedada. Puu langetamiseks on vaja luba, mille tingimused on maakonniti erinevad. Täpsema info ja avalduse vormi leiate oma elukoha omavalitsuse koduleheküljelt.
Kommentaarid