1. aprill 2016. aasta tähistas lisaks igihaljale huumoripäevale ka olulist muudatust ehitisregistri osas, andes osadele ehitisregistrisse kantud dokumentidele õigusliku tähenduse.
2015. aastal jõustunud uued õigusaktid (uus planeerimisseadus, ehitusseadustik ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus) tõid ka 2016. aastasse olulise muudatuse, mis puudutab ehitisregistrit (www.ehr.ee).
Ehitisregister on elektrooniline andmebaas, mille eesmärgiks on hoida, anda ja avalikustada teavet kavandatavate, ehitatavate ja olemasolevate ehitiste ning nendega seotud menetluste kohta – pikk ja kohmakas sõnastus tähendab nö tõlkes seda, et ehitisregistri abil peaks saama korrektset infot kõikide Eesti territooriumil juba eksisteerivate ja samuti kavandatavate ehitiste kohta. 2016. aasta aprilli andmete kohaselt oli ehitisregistrisse sisse kantud informatsioon ja dokumendid ligi 900 000 ehitise kohta.
Kuni 31.03.2016 kehtis üldine põhimõte, et ehitisregistri andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus. 1.04.2016 jõustunud ehitisregistriga seotud muudatuse kohaselt on alates 2016. aasta 1. aprillist ehitisregistrisse kantavatel taotlustel, projekteerimistingimustel, teatistel, ehitus- ja kasutuslubadel ning ettekirjutustel õiguslik tähendus, samuti toimus üleminek ehitisregistri põhisele elektroonilisele menetlusformaadile, ehk kõikvõimalikud ehitistega seotud dokumendid, taotlused, teatised jne tuleb nüüd esitada elektroonselt otse registrile. Praktika kohaselt ollakse kohalikes omavalitsustes jätkuvalt nõus aktsepteerima dokumente ka paberkandjal, kui inimesel puudub võimalus dokumentide elektrooniliseks esitamiseks.
Oluline on silmas pidada, et õiguslik tähendus on alates 1.04.2016 ehitisregistrisse kantud dokumentidel ehk kõikidel dokumentidel, mis olid ehitisregistrisse jõudnud kuni 31.03.2016, on jätkuvalt üksnes informatiivne ja statistiline tähendus.
Mida aga kujutab endast see „õiguslik tähendus“ ja kuidas erineb kehtiv olukord varasemast?
„Õiguslik tähendus“ kujutab siin kontekstis endast isiku õigust tugineda heauskselt vastavatele andmetele kinnisasja omandamisel vms. tehingu või toimingu tegemisel. Illustreeriva näite abil sisustades – kui ehitisregistrist nähtub, et ehitisel on ehitusluba, on isikul õigus tugineda eeldusele et ehitusluba on tõepoolest olemas ja vastava ehitise ehitamine on legaalne, ilma et vastavaid asjaolusid oleks vajalik kohalikus omavalitsuses üle kontrollida. Väitmaks et ehitisregistris olev info ei ole korrektne, tuleb seda tõendada. Heaks võrdluseks on kinnistusraamat, mille andmete korrektsuses ei ole tänaseks põhjust kahelda, millisesse kantud andmetel on õiguslik tähendus ning mille puhul samuti tuleb tõendada kande ebaõigsust.
Oluline on eristada õiguslikku tähendust omavaid andmeid andmetest, millel seda ei ole ehk mis evivad jätkuvalt üksnes informatiivset ja statistilist tähendust. Niisiis, õiguslik tähendus on üksnes taotlustel, projekteerimistingimustel, teatistel, ehitus- ja kasutuslubadel ning ettekirjutustel. Kõik muud ehitisregistrist ehitiste kohta nähtuvad andmed on informatiivse ja statistilise tähendusega, st nendele andmetele ei saa tugineda ja nende õigsuses ei saa alati kindel olla. Paraku ei ole sugugi haruldased juhud, mil ehitisregistris olevate andmete täpsemal kontrollimisel selgub, et tegelikult ei olegi ehitise kohta sisse kantud informatsioon korrektne.
Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §-s 26 sätestatu kohaselt on eesmärgiks ehitisregistri andmete korrastamine 2020. aasta 1. jaanuariks. Jääb üle loota, et vastav eesmärk saab ka täidetud, seniks on mõistlik suhtuda skeptiliselt ehitisregistri informatiivsetesse ja statistilistesse andmetesse. Võimalusel on alati eelistatud tuginemine ennekõike kinnistusraamatus kajastatud andmetele, juhul kui sellest üksi jääb väheks ning näiteks on oluline välja selgitada täpne informatsioon kinnistul paiknevate ehitiste kohta, on alati võimalus teha järelepärimine kohalikule omavalitsusele, kellel on ligipääs dokumentidele, mille alusel on tehtud sissekanded ehitisregistrisse. Vanemate ehitiste puhul võib aga sellestki väheks jääda. Ei ole harvad näited, kus lõpliku selguse saavutamiseks tuleb asuda dokumente otsima näiteks linnaarhiivist, sest ehitise vanusest tulenevalt ei pruugi dokumendid olla hoiustatud kohalikes omavalitsustes.
Siit ka soovitus kinnisvaraomanikele kontrollida omatavate ehitiste suhtes üle ehitisregistris sisalduvad andmed, veendumaks nende korrektsuses. Vähendab või väldib seesugune kontroll nii reaal- kui õiguspeavalu juhtumiks kui plaani kerkib näiteks kodu suuremaks ehitamine või sootuks müük – esimesel juhul lihtsustavad korrektsed andmed oluliselt ehitamisega seotud asjaajamist, teisel juhul tuleb eeldada ostja soovi veenduda senise ehitustegevuse ja seotud toimingute seaduslikkuses ja korrektses dokumenteerituses. Ostjale tahtmatultki ebaõigete andmete avaldamine võib päädida ostja nõudega kõrvaldada pärast müügi toimumist vastavad puudused dokumentides, hüvitada ostjale nende kõrvaldamiseks tehtud kulutused või seista silmitsi ostja poolse müügilepingust taganemisega. Seega on mõistlik aegsasti veenduda ehitisregistri andmete õigsuses, nõnda et puuduks konkreetsete toimingutest tulenev ajaline surve ning soovitava tehingu või ehitustegevuse õiguspärasus andmete ebaõigsuse riskist tulenevalt nö löögi alla ei satu. 1. jaanuar 2020 on tärmin, milliseks kõik ehitiste omanikud on kohustatud korrastama ehitisregistri andmed neile kuuluvate ehitiste kohta.
Kommentaarid