20 aastaga on kutselisest hindajast Urmas Kaasikust saanud hinnatud spetsialist ja noorte kolleegide koolitaja. Kinnisvaravaldkonda sattus ta aga huvitavat teed pidi – kõik sai alguse tema jahikirest.
Urmas tunnistab, et noorena tal kindlat sihti silme ees polnud. Keskkool selja taga, läks ta õppima metsamajandust. „Maapoiss ja jahimehe hing sees, kujutasin vaimusilmas ette, et metsamehena saan hästi palju jahil käia,“ põhjendab ta oma valikut.
Poolteist aastat töötaski ta metsnikuna. Tema töökohustuste hulka kuulusid ka omandireformi ajal tekkinud esimeste erametsaomanike nõustamine ja nende tegevuse kontrollimine. Metsaärikate üha aktiivsem tegevus ja riigi metsamajandi keskuse reformimine viisid lõpuks otsuseni valida uus tee.
Kuna samal ajal elavnes Eestis kinnisvaraturg, läks Urmas tasulisele kinnisvaramaaklerite kursusele. „Mõtlesin, et hakkan maakleriks. Kuidagi sattusin aga firma juurde, kes hakkas omale erametskonda looma. Hakkasin neile metsi hindama ja maatükke kokku ostma. Olin neile justkui maakler, aga teisipidi maakler: ma ei müünud midagi, vaid otsisin ja ostsin metsakinnistuid,“ meenutab Urmas.
Tema tööks oli ka ostetavad maatükid ära hinnata. „Pärast nelja tööaastat ütlesid peremehed, et mul võiks olla ka kutsetunnistus või litsents. Nende mahitusel sai kinnisvara hindaja eksam ära tehtud. 2003. aastal tegi firma kannapöörde, aga kuna mul oli siis juba hindaja kutsetunnistus taskus, sain pakkumise klassikaliselt kinnisvarafirmalt.“ Arco Varas täitub Urmasel oktoobris juba 16 aastat.
Mis teda kõik need aastad siin kinni on hoidnud? „Ma olen hingelt konservatiiv,“ nendib Urmas. „Oma töö olemust ma tean ja miks ma peaksin seda tegema kuskil teises firmas? Ma ei lähe mujale mingi peibutuse peale. Pakkumisi on tehtud küll, aga ju siis on kollektiiv mu ümber olnud meeltmööda.“
Peale selle tunnistab Urmas, et on kinnise loomuga ja vajab aega, et inimesi tundma õppida ja usaldama hakata. „See on üks põhjus, miks ma olen Arco Varas: ma tunnen end siin hästi koduselt, hästi vabalt. Mõned inimesed tahavad pidevalt uusi väljakutseid, aga mina pigem mitte,“ sõnab ta muheledes.
Oma roll on ka heal tundel, mille annab oma töö põhjalik tundmine. „Võiks arvata, et hindaja töö on huvitav: iga päev uued varad, uued inimesed ... Tegelikult on see töö minu arvates üsna rutiinne. Aga ma tunnen, et saan sellega hakkama. Ja mida aeg edasi, seda enam olen oma erialas kinni, ei tahagi midagi uut õppida.“
Kogu oma 20-aastase hindajatöö jooksul on Urmas ka alustavaid hindajaid välja õpetanud – neid on väga paljudes kinnisvarafirmades ja ka karjääriredeli kõrgetel kohtadel. „Mul on olnud väga palju praktikante ja nooremaid kolleege, keda ma olen suunanud, õpetanud ja aidanud nii palju, kui ise oskan. Viimastel aastatel ongi see olnud mu põhiülesanne. Mulle see isegi meeldib, sest see, mida ma neile õpetan, seda ma tõesti arvan, et ma tean ja oskan,“ sõnab ta.
Seda tehes on Urmase suurim soov, et kõik tema õpetatud hindajad saavutaksid oma töös lugupidamise. „Ma tahaksin, et nad oleksid õiglased, erapooletud, järgiksid hindajate head tava ja aukoodeksit, et nad oleksid auväärsed, mitte mõjutatavad ja et inimesed oleksid nendega rahul,“ rõhutab ta.
Vabal ajal seab Urmas sageli sammud võrkpallivõistlustele. „See on südamelähedane ala,“ tunnistab ta. „Varem täitis võrkpall mu elu 3-4 õhtut nädalas, käisin isegi rahvaliiga tasemel võistlustel.“ Nüüd ta enam ise ei mängi, aga Eesti võrkpallil hoiab silma peal. Eelmisel sügisel sõitis ta sellepärast isegi Hollandisse, et omadele kaasa elada.
Jahikirg, tänu millele Urmas kaudselt üldse kinnisvaravaldkonda jõudis, on aastatega jahtunud. „Olen koduseks muutunud,“ nendib ta. „Pärast tööd meeldibki mulle olla kodus ja ma ei taha, et mind sealt kuskile välja tiritakse. Jahimeheks ei tihka ma ka end enam nimetada: jõuan jahti ainult 4-5 korda aastas. Varem võtsin talvel isegi spetsiaalse nädalase puhkuse, et iga päev rebasejahis käia. See köidab mind kõige rohkem – saab üksinda metsas ringi luusida.“
Samas tunnistab ta, et väike igatsus on hinges ikka: kui kunagi tekib rohkem vaba aega, siis tahaks ta jahtunud jahikire taas lõkkele puhuda.
Kui Urmase lugu sind inspireeris, võta julgesti meiega ühendust või saada enda CV aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.!
Kommentaarid