Orkester on olnud Alo Ergma elust loomulik osa: Eestis on raske leida orkestrit, kus ta pole kordagi mänginud. Teisalt on Alo ise oma kirju elutee ja rohkete tegemistega justkui koosseis paljudest erinevat häält tegevatest pillidest.
„Muusika oli minu elu,“ ütleb Alo 90ndate algusesse tagasi vaadates. Pärast Tallinna muusikakeskkooli ja muusikaakadeemia lõpetamist tegi ta klarnetistina tööd nii ERSOs, Estonia Teatris, Tallinna Kammerorkestris kui ka näiteks Eesti Raadio Estraadiorkestris ning on vähemalt korra üles astunud ilmselt kõigis Eestis tol ajal tegutsenud kutselistes ja projektiorkestrites.
90ndate keskel oli ta valiku ees: kas võtta vastu muusikutöö Skandinaavias või õppida selgeks uus amet. „Muusikute palgad olid eriti kehvad, äraelamiseks tuli peaaegu ööpäev ringi töötada,“ tunnistab ta. „Eestist ära kolida ei tahtnud, siis mõtlesin vaadata, kas on ka elu väljaspool muusikamaailma.“
Juhuslikult jäi talle ajalehes silma töökuulutus, reklaamibüroo Vatson & Vatson otsis projektijuhi assistenti. Alo osales avalikul konkursil ja võitis. „Lugesin trollis läbi brošüüri arvutiteadusest algajaile, saatsin päev enne tööleminekut sõbra abiga oma elu esimese e-maili ja õppisin, kust arvutit sisse lülitatakse ja mis peitub maagilise vormeli Excel taga,“ meenutab ta muheledes. Reklaamibüroos sai Alo esimesed tuleristsed müügi ja turunduse vallas.
Järgmine väljakutse oli juhtida Äripäeva levi ja turundust. Juba reklaamibüroo aegadel asutas Alo kirgliku purjetajana ka osaühingu Spinnaker ja hakkas koos kaaslastega pakkuma jahtide tšarterreise.
2000ndate teise kümnendi algupoolel asus Alo tööle Livikosse kangete alkoholide brand manager’ina, tema viimane palgaline ametikoht oli aga Õhtulehe levidirektor. Kõiki neid kogemusi hindab Alo kõrgelt: töö oli põnev ja viis teda kokku väga ägedate inimestega.
„Mõni aasta tagasi tekkis tunne, et peaksin omandama ameti, kus saan vajadusel täiesti autonoomselt tegutseda ja kui vaja, siis ka 75. eluaastani,“ räägib ta. Kuna talle meeldib väga süüa teha, mõtles ta avada oma toidukoha. Vist ainus roog, mida Alo polnud kunagi elus teinud, oli pitsa, aga just pitsakoht tundus olevat õige asi. „Kutsusin tuttava peakoka appi, et tulgu näidaku, kuidas pitsat teha. Algul oli ikka hirmus, sest see läks vuhinaga käima: tegin iga päev üle saja pitsa, kana suitsutasin ise, värske pesto, taina ja sibulamoosi tegin iga päev ise. Kui juba, siis täiega!“
Paar aastat tagasi müüs Alo oma väikese toidukoha maha ja alustas karjääri kinnisvaravaldkonnas. Kuna talle oli juhuslikult silma jäänud just üks Arco Vara kuulutus, siis see büroo valituks saigi.
Kaks aastat ja mõni kuu hiljem tunnistab Alo, et maaklerina võib 75. eluaastani tegutseda küll. „Mulle meeldib! See töö pole absoluutselt kerge, aga nüüd hakkab see juba vilja kandma. Oluline on ehitada klientidest vundament, ei saa loota, et elad pimekõnede pealt – see on ebareaalne,“ tõdeb ta. Kõige suuremaks plussiks peab ta vaba graafikut: saab olla oma aja peremees ja tööd teha ükskõik kustkohast.
Arco Vara tugevustest toob ta välja rõhu koolitustele ja mentorlusele, mis annavad alustajale tugeva jalgealuse. „Teine suur pluss on väga äge seltskond: kolleegidega suhtlemine on üks suur põhjus, miks käia tööl kontoris,“ lisab Alo.
Klarneti võtab ta aeg-ajalt ikka kapi otsast alla ja harjutab. Tulevikus tahaks ta kamraadidega ka mõne kontserdi anda, seni on selleks aega nappinud. Pere on kasvanud, tähelepanu ja aega vajavad kolm last. Töö ja pere kõrvalt on Alo aktiivne kaitseliitlane Nõmme malevkonnas ja juba ligi 20 aastat tegeleb ta ka omapärase hobiga, idamaiste võitluskunstidega, peamiselt filipiini päritolu escrima’ga.
Purjetamisega Alol praegu enam nii tihedat suhet pole. Kunagi ujuvaks suvilaks ostetud jahi müüs ta maha ja ehitab selle asemel Saaremaale maakodu, mille aknast saab laineid vaadata.
„Meri on mu suur armastus, sisemaal ma ei suudaks elada,“ tunnistab Alo. Abikaasa lapsepõlvesuvede saar Saaremaa on ka Alo nüüdseks nii ära võlunud, et tulevikus ei välista ta „täiskohaga“ saarlaseks hakkamist – kinnisvara leidub ju ka saare peal!
Kommentaarid