Lastega pered on sageli uut elukohta otsides küsimuse ees, mitmetoalist korterit eelistada. Kas laps vajab oma tuba või piisab oma nurgakesest? Otsustamisel tasub arvesse võtta nii laste sugu, vanust kui ka vanusevahet.
Vähesed tänastest täiskasvanutest elasid lapsepõlves oma õdedest-vendadest eraldi toas. Isegi pered, kus oli kümmekond liiget, said nõukogudeaegses tüüpkorteris hakkama. Pärast nõukogude perioodi suundumused muutusid. Nüüd elavad väikeste lastega noored pered vanavanematest eraldi – tänapäeval on kinnisvaraturul veel palju väikeseid perekortereid. Täiskasvanud ja lapsed veedavad oma toas vähe aega: päeval nad õpivad või töötavad ja kohtuvad sõpradega, õhtul saavad kõik kokku ühises elutoas. Privaatruumis veedetud ärkvelolekuaeg ei ületa reeglina 2–3 tundi.
Suurpere korteris tuleb arvesse võtta laste vanuseid ja füsioloogilisi iseärasusi: kas lapsed on üheealised või milline on nende vanusevahe, kas lapsed on samast või vastassoost. Iga laps vajab kohta, kus saaks mängida, oma mõtteid korda seada ja puhata. Pindala poolest peaks lastega pere korter olema piisavalt suur, vähemalt 60–70 m2. Väiksemas korteris pole enam kui 6–8 inimesel võimalik end mugavalt tunda. Kui ühes korteris elab palju inimesi, on oht muuta kõik toad magamistubadeks. Kui aga korteri pind on õigesti planeeritud, saab seda viga vältida.
Esimene samm on loobuda mõttest, et magamistuba peab olema suur. Lapsele piisab 5 m2 ja täiskasvanule 8 m2. Ollakse seisukohal, et optimaalne pind ühele inimesele mugavaks eluks on vähemalt 12 m2. Et tuppa mahutada mitu last, peaks see olema vähemalt vähemalt 18 m2 suur. Siis on lihtsam välja mõelda, kuidas määrata igale lapsele oma vastutusala. Mõnikord lahendavad probleemi libisevad vaheseinad, riiulid või ekraanid või ka lihtsalt ruumi värvijaotus. Tuba on lihtsam jagada ka siis, kui lastel on erinev päevarežiim.
Psühholoogide sõnul on parim lahendus, kui imik elab vanematega ühes toas. Väikelaps ei vaja iseseisvust, vaid vanemate tähelepanu. Oluline on, et toas oleks soe põrand, sest beebid kogevad ümbritsevat maailma ka põrandal istudes või lamades. Kaksikute vanemad peaksid arvestama sellega, et nende lapsed ei ole n-ö kaks ühes, vaid erinevad isiksused, kellel on oma iseloom, huvid ja hobid ning kes vajavad oma ruumi.
Alla 6-aastased lapsed võib paigutada nende sugu arvestamata ühte tuppa. Ühises toas tuleb tagada mõlemale lapsele toa kasutamisel võrdsed õigused ja võimalused, näiteks ühesugused magamisasemed, töölauad ja laualamp. Mänguasjade jaoks võib olla ühine kast. Sellel lahendusel on oma eelised: aitate oma lastel muutuda sõbralikumaks ja üksteisele lähedasemaks. Lastel on koos lõbusam, nad õpivad läbirääkimisi pidama, konfliktiolukordi lahendama. Noorem laps saab kiiremini teada, mida vanem õde või vend suudab ja oskab, mille vastu huvi tunneb. Vanem hoolitseb noorema eest ja võib vanematele teada anda, kui midagi kummalist toimub. Lapsi väga varakult eraldi tubadesse paigutades riskite sellega, et nad saavad küll oma maailma, aga see võib osutuda sügavalt virtuaalseks, või keskenevad lapsed liiga iseendasse ning kasutamata jääb võimalus lihvida suhtlemisoskusi oma õdede-vendade peal.
Eri soost teismelised tahavad juba eraldi tubades elada. Enne puberteeti, mis algab poistel umbes 9-aastaselt ja tüdrukutel 8-aastaselt, soovitavad psühholoogid lapsed eri tubadesse paigutada. Umbes 12-aastaselt ei vaja laps mitte ainult isiklikku ruumi, vaid eraldatud ruumi, kus ta tunneb end soovi korral mugavalt ja üksi. Mõnikord algavad probleemid noorukieas lastega just seetõttu, et lapsel pole oma tuba, kus ta saaks end privaatselt tunda.
Kõik lapsed on erinevad: mõned ei talu elu ilma vanemate läheduseta ja kardavad toas üksi olla, teised võitlevad juba väga varases eas iseseisvuse eest ja nõuavad üksindust. Mõnel on võimalus laps eraldi tuppa viia, aga ühetoalises korteris elaval perel seda võimalust pole. Mõni lapsevanem saab aru, et laps peaks elama eraldi toas, teised ei saa aru, miks, sest kõik on olemasolevaga rahul.
Kommentaarid