Talv saabub alati ootamatult. Meie Põhjamaa kliima on väga muutlik, talvisel ajal kõigub õhutemperatuur plusspoolelt miinustesse ja tagasi. Tugev lumesadu võib meie kodud kiiresti lumekindlusteks muuta ja piisab vaid ühest lumetormist, et tänavatele tekiksid vööni ulatuvad hanged. Jäised teed ja trepid võivad aga põhjustada liiklusõnnetusi ja vigastusi.
Probleemile, kuidas vabaneda liigsest lumest ja jääst, pole ideaalset lahendust leitud. Oskust selle „nuhtlusega" toime tulla võib pidada kommunaaltöötajate ametialase sobivuse märgiks.
Lihtsaim viis liigse lume eemaldamiseks on usaldada see teemeistrile või koristusfirmale. Lume koristamise hind sõltub kinnisvara kaugusest, puhastamist vajava ala suurusest ja koristatava lume hulgast.
Juba aastakümneid toimub lumekoristus tavapärasel väljakujunenud viisil. Väikelaadurite kasutamist peetakse efektiivsemaks hoovides ja kitsastel tänavatel. Suurest lumehulgast on aga raske lahti saada, kui ei tegutseta ennetavalt ja ei kasutata tõhusaid meetmeid. Jäätunud astmetel libisemise vältimiseks võib kasutada spetsiaalseid libisemisvastaseid ühendeid, näiteks viskoosset pastat, mis kantakse pinnale ja mis toimib omamoodi abrasiivina, tagades parema haardumise.
20. sajandi alguses sai autost meie maanteede kuningas. Juba sel ajal märgati, et talveperioodidel, kui teedel oli 5 cm paksune lumekate, suurenes auto kütusekulu 20%. Isegi pärast seda, kui lumi on autorataste all kokku surutud, on kütusekulu tavapärasest 5–10% suurem ja seda ka korraliku teehoolduse korral, mille tõttu transpordikulu tõuseb 25–30%. Kogenud maanteesõitjad on välja arvestanud, et kui kuiva ilmaga on kütusekulu vahemikus 5,9–6,3 liitrit 100 km kohta, siis talvel suureneb see märja lumesaju korral 12,4 liitrini 100 km kohta – tõus on lausa kahekordne. Seega on jää ja lume põhjustatud majanduslik kahju väga suur. Aastakümneid on munitsipaalteenistused seda probleemi üsna lihtsalt lahendanud: peale lumesadu puistatakse teedele liiva ja soola, mille tulemusena muutuvad kohevad lumehelbed raskeks lumemassiks.
Lumekoristus peaks algama kohe, kui lund hakkab sadama. Ilmaprognoose vaadates saavad teehooldajad teada, kust lumesadu algab ja kui kaua see kestab. Seega peitub turvalise talvise sõidutee saladus lumekoristustehnika sündmuskohale ilmumise kiiruses. Tänapäeva maanteed on varustatud veebikaamerate võrguga, mis edastavad teavet õhutemperatuuri ja tee olukorra kohta või näitavad veebis teelõigu kohta fotot.
Teedel kasutatakse libeduse tõrjeks ohtralt soola, mille jäägid on aga ohtlikud meie muldadele ja põhjaveele. Mitte alati ei ole teedel soolast kasu. Kui prognoosi kohaselt tõuseb pärast lumesadu temperatuur üle nulli, siis pole jääd üldse. Kui pakane saabub -20 °C juures, pole mõtet soola puistada, sest -21 °C juures külmub igasugune soolalahus ja -10 °C juures sulab lume ning soola segu väga aeglaselt. Kui puistada, siis graniidi ja kruusa segu. Kui puistatakse kuiva soola temperatuuril alla -5°C, siis lebab see lihtsalt jääkristallide kõrval ja sulamine on väga aeglane. Soolvee moodustamiseks on vaja vett. Sool on kõige tõhusam, kui lisada 25–40 kaaluprotsenti vett. Sellisel juhul on vaja vastavat segu, kus on 70% tavalist soola ja 30% kaaliumkloriidi. Jää moodustumise vältimiseks ja õhukese jääkihi kõrvaldamiseks on soola vaja ainult 6-8 g/m² ja isegi märja lume külmumise korral ainult 20 g/m². Teetöölised on kasutanud kaaliumformiaati, mis on sipelghappe kaaliumisool. Eelkõige soovitatakse seda ainet kasutada seal, kus on oht soolal põhjavettem sattuda. Formiaat laguneb maapinnas kiiresti ja isegi väga madalatel temperatuuridel. Vaatamata erinevate segude katsetustele, pole tavaline sool veel „areenilt“ lahkunud.
