Isaisa suurtalu pärisid õde ja vend. Õde abiellus ning jäi oma perega isakoju elama. Vend oli kaks korda abielus juba enne isa surma ja sai lapsi nii abielust kui kooselust, kuid oma sugulastele neid ei tutvustanud. Kui tema suri, läks pärand edasi ta lastele. Talupidajad tahavad nüüd talu oma nimele saada, kuid selgub, et õigus osale majapidamisest on neile võõrastel noortel inimestel.

Eelmise põlvkonna lahkumine teeb omanikeks uued inimesed. Pärimisasjades on kõige rohkem segadust tekitanud see, et arvestama peab kolme eri ajal kehtinud seadusega. Oluline on teada,  millal on vara omanik siit ilmast lahkunud: erinevused on kuni 1996. aastal, 1997–2008 ja alates 2009. aastast surnud isikute pärandi lahendamisel.

Praegu saadakse pärijaks automaatselt, kui pärismisõigusest teadasaamisest alates kolme kuu jooksul sellest ei loobuta. Enne 2009. aasta 1. jaanuari kehtis süsteem, kus pärandi saamiseks tuli see ametlikult vastu võtta. Kui seda ei tehtud, siis nüüd enam viga parandada ei saa.  Olulisimaks muutub vahetegemine just olukorras, kus pärijat ei oota ainult vara, vaid ka kohustused – võlad. Mõned pärandiasjad ongi omal ajal jäänud lõpetamata ja segadus aina kasvab.

Varasemate aegade mälestusena teatakse seda, et kui vara, maja või korter oli kellegi nimel, siis see oligi oluline ja näiteks lahutatud abikaasal varale õigusi ei olnud. Siiani peetakse väga tähtsaks, kelle raha eest vara ostetakse, ja hoitakse meeles, milline korter või suvila enne ühise maja ehitamist maha müüdi. Maakler kuuleb sageli ka aastate pärast, et omavahel on sõlmitud mitmesuguseid kokkuleppeid. Kui vara on lahusvaraks vormistamata, pole juriidiliselt oluline, kelle raha eest osteti – tegu on ühisvaraga. Päranduseks saadud maja või korter kuulub siiski pärandi saajale ja seda abikaasaga jagama ei pea.

Sageli lisandub ühiselt võetud laen, mida üks laenuvõtjatest tasub, ja see teeb valemi veelgi keerulisemaks. Laenuperioodid on pikad ja selle vältel võib kõike ette tulla, nii lahkuminekut kui surma. Müüdava vara kohta infot kogudes küsib asjatundlik maakler ka varasuhete kohta ja mitte selleks, et end pere siseasjadesse segada, vaid nõu andmiseks. Tihti soovitakse nõu saada ja müüki alustada juba enne, kui pärand on vastu võetud.

Pärandi müügisoovile peab eelnema pärandi vastuvõtmine, osade selgitamine, soovitavalt ka pärandi jagamine. Enne jagamist on tegemist pärimisühisusega ja pärand kuulub selle osanikele, vastavalt tunnistusele märgitud mõttelistele osadele.  Ühisomanikena peaksid kõik pärijad toimetama ühiselt koos, pärijate hulka võib aga sattuda ka tundmatuid väga kaugeid hõimlasi – seda eriti kärgperede või varasematest abieludest pärit laste tõttu.

Lapsed pärivad oma vanematelt esimeses järjekorras ja kärgperede puhul võivad pärijateks ühtäkki saada mitme pere inimesed. Seadusjärgsed pärijad on abikaasa ja sugulased, vahel arvatakse ekslikult, et ainult abikaasa või ainult lapsed. Abikaasa pärib alati järjekordade kõrvalt võrdselt pärandaja lapse osaga ja ta ei tohi saada vähem kui ¼ pärandist esimese järjekorra seadusjärgsete pärijate kõrvalt. Tähtsust ei oma, millised on omavahelised suhted, kuid vabaabielu siiski ei arvestata.

Esimese järjekorra pärijad on pärandaja lapsed ja nende järglased. Kui lapsi pole, siis liigub pärand edasi teise või kolmanda  järjekorra juurde. Teise järjekorra pärijateks on pärandaja vanemad, kes pärivad siis, kui pärandajal lapsi polnud. Sel juhul saab abikaasa mitte vähem kui poole pärandist. Kolmandas järjekorras on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kolmas järjekord rakendub siis, kui pärandjal pole ei abikaasat ega lapsi, sest juhul, kui pärandajal on abikaasa, aga ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib abikaasa kõik. Võib ka juhtuda, et pärandaja laps esimesest abielust on surnud, sel juhul tulevad valemisse juba tema lapselapsed.

Lapsed pärivad võrdsetes osades. Ka juhul, kui on tehtud testament ja sellest jääb välja mõni alaealine laps – ka tema peab saama sundosana pärandist osa.