Külastasin hiljuti Soomes sõpra, kes elab suurlinna uusarenduse neljatoalises korteris. Minu suureks üllatuseks puudus korteris saun. Kui olin selle kohta pärinud, viis ta mind maja seitsmendale korrusele, kus meie ees avanes suur ühine pind sauna, eesruumi ja katuseterrassiga.

See on Soomes uus mood. Korteritesse saunu enam ei ehitata, kuna need on jäänud sageli täitma vaid panipaiga funktsiooni. Lisaks annab katuseterrass hea võimaluse majaelanikega koos aega veeta. Sõber rääkis, et suvel korraldasid nad oma katuseterrassil ka väikese kontserdi.
Hoone esimesel korrusel, kohe sissepääsu juures, asub aga tüüpiline ravintola – kohvik, mida peab kohalik iraanlane. Ka see on koht, kus mõnusatel diivanitel istudes koos aega veeta, jutustada ja süüa.

Seda kõike nähes meenusid mulle 1920.–1930. aastate Eesti töölisklassimajad, kus sauna ja pesuruumide jagamine oli üsna tavaline nähtus ning kus katusekorrusel kuivatati pesu. Nüüd on see trend naasmas. Küllap sobiks see ka kidakeelsetele eestlastele, sest ega soomlanegi pole väga avatud jutuvestja.

Nimetame seda ühises kasutuses olevat ala sotsiaalseks ruumiks, kus inimesed saavad kohtuda, lõõgastuda ja üksteisega suhelda ning tunda end osana kogukonnast. Sotsiaalseid ruume on erinevaid: siseõu, aed, spordiruumid, katuseterrass või muud ühised alad, kus saab koos aega veeta.
Praegu näeme selliseid ühiseid alasid enamasti piirkonna kontekstis, näiteks parkide näol, aga arendajad võiksid pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas konkreetse kinnistu või hoone võimalusi kasutades aidata kaasa kogukonnatunde tekkimisele. Eriti oluline oleks see just uute elanike jaoks, kes võivad muidu end uues elukohas üksi või isoleerituna tunda.

Sotsiaalse ruumi eeliseks on ka see, et see võimaldab inimestel kokku tulla ja ühiselt kasutada rajatisi, mida neil endal ei pruugi olla. Näiteks võivad need olla spordisaalid, kus majaelanikud saavad treenida, või katuseterrass, kus saab nautida vaateid ja naabritega suhelda. Samuti saun, mis leiaks muidu liiga vähe kasutust.

Tõsi, sotsiaalse ühisruumi õigusega käib kaasa suurem vastutus, aga heaperemehelikkus on pigem kultuuri osa kui trendiküsimus.

Kokkuvõtvalt

Sotsiaalne ruum kui selline on juba mitmetes uusarendustes olemas, aga pigem kallimates hoonetes. Ent ühisruume võiks kavandada rohkematesse arendustesse – see võimaldab ka efektiivsemalt ehitada ja majandada. Kui Kalamaja on seni ainus sotsiaalse ühisruumi sünonüüm, siis miks mitte planeerida neid ka mujale ning luua ühisruumile laiem tähendus kui vaid „karbid“ üksteise peal ja tere koridoris.