31. oktoobril 1950 sündis Zaha Mohammad Hadid – arhitektuurimaailma legend ning esimene naisarhitekt, kes sai Pritzkeri auhinna.

Pritzkeri auhind on iga-aastane arhitektuuriauhind, mille annab välja Hyatti sihtasutus ühele elavale arhitektile või büroole, kelle ehitised on märkimisväärselt mõjutanud nii keskkonda kui ka selle mõistmist ja mõtestamist. Auhinna rahaline suurus on 100 000 USA dollarit, sellega kaasneb pronksmedal ladinakeelse tekstiga „Firmitas, Utilitas, Venustas“ (tugevus, kasulikkus, ilu). Pritzkeri auhinda on nimetatud ka arhitektuuri Nobeli auhinnaks. Hadid pälvis kahel korral ka Suurbritannia prestiižseima arhitektuuriauhinna – Stirlingi auhinna –  ja hulga auhindu teistelt riikidelt. 2012. aastal sai Hadid Briti impeeriumi ordu komandöri tiitli.

Zaha Hadid sündis Bagdadis. Iraak oli siis suletud riik, kuid perekond sai maailmas ringi reisida. Lapsepõlvest saati õppis Zaha tundma erinevate riikide ja religioonide kultuure. Ta õppis katoliku kloostrikoolis ning seejärel Beirutis ja Londonis. Harvardi ülikooli disainikooli professor Remment Lucas Koolhaas oli Zaha esimesi õpetajaid Londonis. OMA asutaja Remmet Koolhaas on arhitektuuriteoreetik, urbanist ning arhitektuuri- ja linnadisainipraktik. Zaha Hadid tegigi oma karjääri esimesed sammud OMA stuudios ja asutas 1979. aastal oma firma Zaha Hadid Architects.

Esimesed loominguaastad ei olnud Hadidi jaoks kerged. Liiga mastaapsed, liiga ambitsioonikad projektid said muidugi võistlustel kohti, kuid nende elluviimist kardeti enda peale võtta. Suur hulk töid jäi paberile ning paljusid kliente peletas Hadidi kangekaelsus ja raske loomus. Zaha Hadidi varases loomingus on näha palju dekonstruktivismile iseloomulikke sirgeid jooni, teravaid nurki. Nendes projektides võib jälgida kirge Vene avangardistide Malevitši ja Kandinski tööde vastu. Hilisemates hoonetes muutusid konstruktsioonid sujuvamaks, kergemaks ja dünaamilisemaks.

Vitra tuletõrjedepoo Saksamaal oli esimene suurem hoone, mis saavutas ülemaailmse tunnustuse. Sellele järgnesid tuntud projektid, nagu 2002. aastal Austria Alpidesse Innsbrucki püstitatud 50 m kõrgune Bergiseli suusahüppemägi. 2009. aastal valmis Roomas 21. sajandi kunstimuuseum (MAXXI), mille ehitamine oli võtnud peaaegu kümme aastat. See hoone on katse leida tasakaal interjööri kõverjooneliste vormide ja neoklassikaliste sümmeetriliste fassaadide vahel. Huvitav on 2012. aastal Prantsusmaal valminud büroohoone Pierres Vives, mille struktuur meenutab lamavat puud.

2012. aastal valminud kompleks Galaxy Soho Peking koosneb viiest ümarast osast, mis on omavahel ühendatud sildadega. Siin pole teravaid nurki ega teravaid üleminekuid – disain meenutab looduslikke kivimikihte. Sisehoovid on kujundatud traditsioonilise Hiina arhitektuuri peegeldusena, milles avatud ruumid moodustasid erilise sisemaailma.

2013. aastal valminud Heydar Aliyevi kultuurikeskus Aserbaidžaanis Bakuus vastandub nõukogudeaegsetele karmidele ja hallidele hoonetele. Kultuurikeskus on tuntud omanäolise voolava ja kaardus ilme poolest, fassaadis on kasutatud hulgaliselt klaasi.

Hadidi huvid ei piirdunud ainult arhitektuuriga. Ta kujundas interjööre ja näitusepindu, lõi teatrimaastikke ja mööblikollektsioone ning tegeles õpetamise ja juhendamisega. 2015. aastal tegi Hadid koostööd ehtebrändiga Bvlgari. Ta esitas oma tõlgenduse valgest, kollasest ja roosast kullast B.zero1 sõrmusel.

2016. aasta 31. märtsi hommikul suri Hadid Florida osariigis Miamis südamerabandusse. Pärast tema surma asus Zaha Hadid Architectsi juhtima Londonis elav arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Patrick Schumacher. Ta viib ellu projekte, mida Hadidil ei jäänud aega lõpetada.

Zaha Hadid kujundas oma stiili, mis on äratuntav kogu maailmas. Ta ei püüdnud arhitektuuri ruumi sobitada, ta lõi ise ruumi ja läks alati üldiselt aktsepteeritavast kaugemale.